TIIU TESTIB | Välisfileed: igastühest tahaks vett välja väänata

Eesti inimene armastab sinki – hommikuse võileiva peal, salati sees, rullis. Ehedat sinki, kust ei pea vett välja väänama, leiab laatadelt, aga poes müüdavad on mahlased. 

Koduahjus valmistamiseks peab liha olema pekine, see aitab tulemust mahlasemaks ja pehmemaks muuta. Äsja ahjust tulnud suitsusearibi on midagi niisugust, mis paneb isegi pekivihkaja süljenäärmed tööle ja sõrmedki limpsitakse rasvast puhtaks.

Jahtunud singi puhul hakatakse juba valima ja siis võidab puhas tailiha. Koduahjus on taist välisfileed keeruline valmistada, sest see jääb tavaliselt kuivaks. 

Suurtööstuse puhul ei olegi suurt vahet, iga lihatükk muudetakse kergesti söödavaks. Teistsugused on nii kogused kui ka töötlemisviisid, nagu ka tarbija ootused ja nõuded toiduohutusele. Tööstuslikult soolatud, pehmendatud, pärissuitsu või preparaatidega aromatiseeritud ja maitsestatud singis pole tailiha enam kuiv, vaid mahlane suutäis. Paraku ei ole enamasti tunda ka lihatüki struktuuri. Seepärast valisime testimiseks  poeletilt just välisfileesingid.

Isegi kui suitsusinki on pakist mugav võileiva peale panna, kehtib reegel, et puhtad maitsed on etemad. Ka koostisainete nimekirjad võiks olla lühemad ja niiviisi paremini tarbija ootustele vastata.

Tiiu testis kuut poelettidel saadaolevat fileesinki ning andis hinded kümnepallisüsteemis.