Pistame kõik rohelise kannmikserisse? Ettevaatust!

„Eestis elab täiesti unikaalne rahvas – nagu miski kevadel nina mullast välja pistab, nii see üles korjatakse ja blenderisse pannakse! Meie Euroopa kolleegidel selliste mürgistustega eriti kogemusi pole,“ teab terviseameti mürgistusteabekeskuse juht Mare Oder. Vahel läheb innuka mikserdamisega siiski ka viltu.

Kas oskad vahet teha?

Metsa või aasale korilussooviga jalutama minnes tasukski kõigepealt mõelda sellele, et kaugeltki kõik taimed ei ole ohutud. Enne kui midagi korjama asuda, tuleb kodus teha eeltööd ja täiendada teadmisi. Kas oskate näiteks ainsa pilguga teha eksimatult vahet piibelehel ja karulaugul? Aga karulaugul ja sügislillel (olgu kohe öeldud, et viimati nimetatu on mürgine)?

„See, kes asja ei tunne, võib tõesti kergesti eksida,“ ütleb proua, kes igal kevadel turul karulauku müüb – ja kes oma nime avaldada ei taha, ehkki kinnitab, et karulauk kasvab tal aias. „ Ei ole imeks panna midagi, kui lootuses tervist praavitada hakitakse salatisse karulaugu asemel piibelehte, nad võivad metsa all üsna lähestikku kasvada ka. Kui mujalt õppida pole, siis tasub turule tulla ja teadjatelt uurida, kuidas vahet teha. Üks asi on see, et karulaugu lehed on palju õrnemad, aga teine on lõhn – kui lehte natukene mudida, siis karulaugulehest tuleb selget küüslaugulõhna.“ Valesti tarvitatuna võivad paljud ohutuna tunduvad taimed osutuda mürgiseks. Terviseamet soovitab enne toidu sisse panekut järele uurida, kas taime on ikka ohutu süüa, eriti veel siis, kui kavatsete kasutada seda toorelt, näiteks smuutides.

Olge ettevaatlik!

Näiteks rabarber – koogid-kissellid on põlvest põlve laual olnud, täiesti ohutu ju! Aga võta näpust: rabarberi suurte lehtede söömine on varem laste seas koguni surmajuhtumeid põhjustanud. Rabarberi lehe muudab tervisele ohtlikuks selles sisalduv antrakinoon, nii lehed kui ka puitunud varred sisaldavad inimesele kahjulikku oksaalhapet. Suurel hulgal oleksid tervisele samal moel ohtlikud ka hapuoblikad ja jänesekapsas, aga tõenäoliselt ei jaksaks keegi neid sellises koguses süüa.

Ettevaatlik tuleb olla ka siis, kui lähete lilli korjama lastega, kes on alles selles eas, kus kõik, mis kätte saadakse, läheb kõigepealt suhu. Näiteks ülaste taimemahl võib nahka tugevalt ärritada, ülase närimine või väikese koguse maitsmine põhjustab aga põletavat tunnet suus ja neelus, vahel ka haavandeid ja kõhuvalu. Hoolimata armsast välimusest ei ole päris süütu ka sinilill. Maikelluke ehk piibeleht ja märtsikelluke nahaga kokkupuutel mürgistust ei põhjusta.

Kas karulauku võib korjata?

Eestis on karulauk III kategooria kaitsealune taim juba 1983. aastast: selle kategooria taimi on lubatud metsast noppida mõõdukalt, metsast toodud karulauku müüa ei tohiks.

Looduskaitseseadus ütleb, et kolmanda kaitsekategooria taimi ei tohi hävitada ega korjata loodusest sellises ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selle elupaigas. „Seadus on üsna umbmäärane – kui paljude taimede allesjäämist saab pidada küllaldaseks? Selge on, et 3. kategooria looduskaitsealuseid taimi on keelatud loodusest korjata ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selles elupaigas,“ ütleb keskkonnaameti looduskaitse osakonna nõunik Kaja Lotman. „Eestis on karulauk ohulähedases seisundis. Kasvukohti hävitab nii metsaraie kui ka ehitustegevus, aga ka liigne korjamine, mis võtab taimelt võimaluse normaalselt paljuneda. Seepärast ei maksa sealt, kus taimi on vähe, üldse lehti noppida, suurematel kasvualadel aga teha seda mõõdukalt ja jälgida, et taimi ei tallataks. Kindlasti ei tohi neid juurtega üles kitkuda või välja kaevata.“

Kaja Lotman soovitab otsida seemnepoodidest karulaugu seemneid ja külvata need oma aeda – aias ja metsas kasvav karulauk on üks ja sama liik. Karulauk armastab huumust ja mahalangenud lehtede all talvituvad seemned paremini. Kasvukohaks sobiks kõige paremini kraavikallas või niiske metsaalune, kuid hakkama saab taim ka mõne marjapõõsa all, kus on piisavalt niiskust. Karulaugu seemned vajavad läbikülmumist, seepärast tuleks seemned maha külvata augustis.

Mürgistus loodusest – esmaabi

• kui on söödud midagi mürgist, tuleb suu kohe loputada;
• kannatanut pole vaja ajada oksendama;
• taime, marja (aga ka kemikaali) alla neelanule anda väikeste lonksude kaupa juua vett;
• teha kindlaks taime, marja, seene täpne nimetus ja hinnata, kui palju seda alla neelati;
• helistada mürgistusinfoliinile 16662, et saada teada, kas tegemist on mürgise taime/seene/marjaga ning kas manustatud kogus on tervisele ohtlik või mitte;
• jälgida täpselt mürgistusinfoliinilt saadud juhiseid;
• igas kodus võiks varuks olla aktiivsütt. See on odav, säilib kaua ja võib paljude mürgistuste korral elu päästa. Lapse tarvis tuleks varuda 0,25grammiseid tablette arvul, mis võrdub lapse nelja kehakaaluga: kümnekilose lapse jaoks 40 tabletti. Täiskasvanule vajalik kogus on 50 g söepulbrit või 200 tabletti. NB! Kindlasti ei tohi suures koguses aktiivsütt anda mürgistusinfoliiniga konsulteerimata, sest ka aktiivsöel on kõrvaltoimed ja kõigi mürgistuste puhul see ei aitagi. 

Infotelefon ja veebileht

Mürgistusinfoliinile 16662 saab helistada ööpäev läbi mis tahes ägeda mürgistusjuhtumi või selle kahtluse korral. Kõne on tavatariifiga ning anonüümne.

Mürgistusteabekeskuse uuelt veebilehelt www.16662.ee leiab infot mürgistusainete, esmaabivõtete, ja ka valdkonna koolituste kohta. Samuti leiab lehelt kasulikke näpunäiteid, kuidas mürgistusi vältida ja kodu ohutuks muuta.