Mõne inimese otsus tormata seejärel poodi alkoholivarusid täiendama võib esmapilgul paista väikse kahjuna, ent on selgelt ebamõistlik olukorras, kus rahvahulkade kogunemist (siseruumidesse) püütakse vältida ning kus inimestele võiks soovitada ebakindlal ajal säästudega hoolsamat ümberkäimist.
Otsuseid langetab ka nüüd igaüks ise, kuid vähemalt osa asjatuid riske ja võimetus võtta haiguspuhangut piisavalt tõsiselt tulenevad valitsuse ebaõnnestunud kommunikatsioonist. Nii nimetas peaminister veel neljapäeva hommikul viiruse riigisisese leviku tõenäosust madalaks – ja mis veelgi hullem, televaatajateni too avaldus reaalajas ei jõudnudki.
Kuigi riigisekretärilt pahandada saanud rahvusringhääling on seejärel tegelnud vigade parandusega, lisades programmi päevase uudistesaate ning edastades täispikkuses olulisimaid pressikonverentse, tuleks pingutusi teha igas kanalis. Kas iga eestimaalase postkasti (mitte vaid e-kirjana) on talle arusaadavas keeles jõudnud terviseameti informatsioon, kuidas käituda ja et lisaküsimuste korral võiks helistada näiteks koroonaviiruse infotelefonil 1247?
Või on seegi jäänud terviseameti alamehitatuse taha nagu ka suhtlus ajakirjanike, ettevõtete ja asutustega, kellest paljud on pidanud vajalikke suuniseid ja vastuseid ootama juba mitu nädalat? Viimases pole muidugi süüdi amet üksi, vaid otsustajad, kes pole nähtavalt ülekoormatud ametile suutnud lisaressursse eraldada.
Kas abikäe ei võiks ulatada näiteks tervise arengu instituut? Ja millega on hõivatud riigiasutuste umbes 300 kommunikatsioonitöötajat, kellest paljude töö vastu on praegusel ajal avalikkuse huvi ilmselt tagasihoidlik? Kriisi ajal tuleb kokku hoida, nagu on kõlanud juba paljude tarkade suust.
Kommentaarid (0)