Toiduuudised

KOOLITOIT: salasuudlused, kaamelitatt ning igavene leivasõda. Millised on sinu mälestused? 

Manona Paris, 14. märts 2020, 10:26
KaramellikissellFoto: Aldo Luud
Kuidas oli sinu koolitoit? Kas see oli teretulnud ja maitsev kosutus keset päeva või kogu järgnevale elu maitsemeelele pitseri pannud ollus, mida isegi meenutada ei taha?

Toidutare uuris rahvusvahelise koolitoidu päeva puhul möödunud nädala jooksul eri vanuses inimeste meenutusi ja tuvastas, et kui mõned erandid välja arvata, siis mida vähem eluaastaid, seda paremad mälestused söögivahetunnist inimestel olid. Kui 60ndatel ja 70ndatel kooli käinutel oli rääkida pigem õuduslugusid, siis 90ndate ja nullindate lapsed pajatavad mälestusi koolipiimast ja soojadest saiakestest.

Samal teemal

Nõukogude ajal rääkis folkloor, kuidas koolikokad lahkusid koolidest raskete kottidega, samal ajal kui lapsed vaatasid tõtt söödamatu toiduga. Üks polariseerivamaid roogasid on seejuures läbi ajaloo piimakissell, mida osad jumaldavad, teised aga hakkavad palja mainimisegi peale tegema öökivaid liigutusi.

Koolitoit pea igal ajal olnud oluline osa lapse arengus, olles mõnikord ainus kord, mil päevas sooja toitu saab. See oli ka oluline argument, miks koolitoit on praegu keskkooli lõpuni tasuta. 2002. said tasuta koolilõuna 1. – 4. klassi õpilased, neli aastat hiljem laienes see põhikooli lõpuni. 2014 said tasuta lõunad ka keskkooli õpilased.

Ka meie lugudest tuleb ka välja, kui oluline oli koolitoit lastele, kes polnud vahest nii heal järjel. Koolitoidu nimel skeemitati ja seda oodati, isegi kui aegajalt mõni roog söömata jäi. 

Mees, 59, maakool

Kuna olin kiiresti kasvav poiss, siis ma praktiliselt elasin koolitoidust. Maakoolis tõi buss varakult kohale, lahkus kooli juurest 15.45. Söögivahetunnid olid algklassidele peale kolmandat ja keskkooli omadele peale neljandat tundi.

Piidlesime siis poistega juba esimesel söögivahetunnil, ega nooremate seas puudujaid ole ja portsjoneid üle ei jää. Lisaks said pikapäevarühma omad veel peale kuuendat tundi süüa. Mina nende hulgas.  Toitudest tekitas vastumeelt vesine ja kõvade hernestega supp ja harjumist vajas lumepallisupp.

Magustoitudest lemmik piimakissell, isegi niipalju, et uurisin kodus ema käest kuidas seda valmistada ja tegin ka kodus.

Naine, 59, Tallinna kool

Leiba ikka sai tundi kaasa viidud, muidu ei pidanud päeva lõpuni vastu.

Kaamelitatt oli ka minu meelest täiesti jõle asi. Võimalik, et sündis süüa, aga ma ei proovinudki. Mis seal salata, pole proovinud siiani – ei kakao-, karamelli- ega piimakisselli. 

Viinerid olid lemmikud. Maitsvad olid veel kohupiimavorm (marja)kisselliga, mannavaht, kotletid. Ühte asja igatsen tollest ajast väga – see on bubert. Seda tänapäeval naljalt ei saa.”

Naine, 52, kool Kohta-Järvel

Sööklaprouad olid eranditult venelannad, sestap kukkusin vaimusilmas alati surnult maha, kui laudadele ilmus vinegrett (jube õline) koos heeringa pinnalaotusega. See oli nii jube, et pärast esimest maitsmist kadus igasugune tahtmine säherduse roaga uuesti suhestuda. 

Ei olnud toredad ka nood päevad, kui söögiks oli alumiiniumpannidel küpsetatud omlett - selle põhi oli lihtsalt sinine. Tõsi, maitse oli viisakas, sestap sai silmi sulgedes ja sinisest mööda vaadates toit siiski ära söödud. 

Aga oli ka hittroog - tatar kotletiga. See oli üle kooli nõutud.  Siis tuli sööklasse kihutada kui sprinter. Ning mõistagi olid meie koolivormi taskud alati leiba täis. Koleeinete puhul, mida välditud sai, pidi inimene ju midagigi sööma! 

Naine, 52, maakool

Põnevam osa meie koolitoidust oli mitte niivõrd toit kui söögivahetund ja söömine ise.  Koolisöökla puudus meil sootuks. Toit toodi kooli  piimanõudes käsikäruga kohalikust sovhoosi sööklast.

Koolis jagati siis see toit laiali suurtesse kaussidesse ja söömine toimus klassiruumis.Kuna kooli oma köök oli pisike ruumike siis sööginõudeks olid alumiiniumkausid ja lusikad.

Toidust endast aga niipalju, et esmaspäeviti pakuti alati piimasuppi koos keeduvorsti ja saiaga.

Kuskilt hakkas levima jutt, et esmaspäevases vorstis on sees ka rottide ja hiirte liha, sest nädalavahetusel

seisnud masinatesse on need loomad sisse pugenud ja neid keegi sealt masinate tööle panekul ära ei aja. Nii et kui masinad käivitati, siis hekseldati ka need loomad vorstitaignasse.

Selle müüdi tõttu (ma vähemalt loodan, et see oli siiski müüt) jäeti koolis aastaid keeduvorst söömata. Vahel visati need ka klassiruumis kappi otsa kus need siis ajapikku kas ära kuivasid või roiskuma läksid.

Mees, 52, Tartu kool 

Söökla personali abistamiseks määrati mäletatavasti õpilastest toimkond, kes enne söögivahetundi toitu laudadele aitas jagada. Nii umbes viiendas-kuuendas klassis harrastasid poisid (aga küllap ka tüdrukud) toimkonnas olles "salasuudlusi".

See käis nii, et poiss, kes laudkonnale valmispandud piimaklaase täis valas, võttis väikse lonksu klaasist, mille lootis sattuvat salamisi ihaldatava tüdruku kätte. No ja kui ei sattunud, siis oli muidugi hirmus lugu, et "suudeldavaks" sattus täiesti soovimatu.

Kuna lonksu võtmise saladust teadis valdavalt vaid lonksu võtja ise, siis oma eksitust arvatavasti suure kella külge ei pandud. Küll võidi poiste seas kiidelda tabamusega.

Karamellkisselli kutsusime meie "kummimagustoiduks". Kas ülearu kauase keetmise või enne serveerimist plekkaussides pikaajalisest seismisest oli roog võtnud kummikutalla füüsikalised omadused.

Naine, 45, Tallinna eliitkool ja maakool

Ma käisin algklassides pealinna eliitkoolis. See õudne läppunud mustalapi-kapsasupihais on tänini meeles, kui sellest koolimajas vanalinnas möödun. Söökla ise nägi vähemalt tollal välja selline, et juba uksest sisenedes hakkas mul sisikonnas pöörlema. Tunnistan – oma last tunamullu kooli pannes välistasin selle asutuse alateadlikult juba tolle mälestuse pärast.  

Põhikoolis kolisime maale. Tutikas kool kahjuks ei tähendanud head sööklat -  roosa känkras riis, pudruks keedetud makaronid. Mäletan, kuidas me juubeldasime tööõpetuse tunnis, kui ingellik õpetaja näitas, kuidas neid toite õigesti teha. Seega asemel varusin käisesse leiba, kuigi uksel oli õpetaja, kes teostas läbiotsimise. Oli isegi võistlus, kes kui palju suudab seda välja viia – pükstes, rinnahoidja vahel... Paraku polnud ajendiks vaid tühi kõht – leivast vooliti kujukesi ja siis peeti leivasõda.

Minu ainus lemmik oli karamellikissell povidlosüdamega ehk nn kaamelitatt, mis aga teistele üleüldse ei maitsenud. Niisiis ei saanud seda süüa, kui sa just väga ebapopulaarne ei tahtnud olla.

42-aastane naine ja mees, maakool

Minu linnalähedases koolis oli toit üsna jube. Tänini ei suuda ma borši süüa, sest koolikokad rikkusid selle maitse minu jaoks igaveseks.

Mu abikaasa aga meenutab, kuidas neil oli koolitoit tänu kolhoosisööklaga samas kohas asumisele nii hea, et sellele joosti tormi. Mõni laps olla isegi kodus virisenud, miks kodus sama häid suppe ei võiks keeta, kui seal.

Saladus oli suure südamega kokatädi, kes toidutegemist väga oluliseks pidas ning tema abikaasa, kes töötas kolhoosi kõrgel kohal, nii et sööklale jagus korralikult tooraineid. Sealmail ei viinud sööklarahvas kottidega head ja paremat laste nina eest endale koju, nagu nõukaajal väga sageli juhtus.

Naine, 42, Tartu kool

Meeles on ikka  klassika - kõrbenud piima hais, neljapäevane kalapäev, veniv karamellkissell, mida meie kutsusime kaameliilaks.  Kalapäeval pakuti meil aastast aastase ainult üht ja sedasama toitu - mingi veider juppideks lõigatud kala praetud kujul. Ma ei mäleta, et lapsed iialgi seda isegi puudutanud oleks, aga miskipärast oli täpselt sama toit jälle järgmisel neljapäeval laual.

Piimasupiga on mul oma lugu.  Pean ütlema, et mulle see kurikuulus piima-makaronisupp meeldis (ja ilmselt olen ka ainuke), sest meie kodus seda ei tehtud. Koorisin aga selle kile pealt ära, mis keedetud supile peale tuleb, ja luristasin süüa. Mu pinginaaber öökis kõrval ja imestas, kuidas ma seesugust asja süüa suudan. 

Aga tema ise oli veel suurem veidrik. Sest iga kord, kui koolis anti piima-aedviljasuppi, jooksis ta sööklasse, hüüdis jooksu pealt midagi sellist, et "õujee, täna on mu lemmiktoit!" ja sõi seda kohe mitu kausitäit ära. Uhkes üksinduses, sest teiste arvates oli ainuüksi piima-aedvilja supp õõvastav.

Naine, 34, Tallinna kool

Meeles on suht vesine hakklihakaste  - sellega võrreldes tegi ema kodus ikka sellist mõnusat tummist. Maksakastet ei söönud üldse ja ei taha ka täna. Seda mäletan ka, et piimakisselli (seda valget värvi moosiplekiga keskel) ma ka ei söönud ja ei tahaks ka täna.

Leivakoguja olin küll, aga see sai pigem samal vahetunnil ära söödud. Sellega meenub ka üks seik: seda, et ma alati leiba kaasa võtsin, teadis ka söögitädi, kes oli selline käre mutt, ja kui siis ükskord ilma leivata sööklast välja jalutasin, hüüdis ta mulle järele perekonnanime pidi: "….täna leiba ei võtagi või?" 

Naine, 31, Tartu kool

Ma olen ikka tugev koolitoiduvihkaja. Minu arust näiteks need keedukartulid olid alati sellised veidi vesised või pooleldi kõvad. Kaameliilast ei hakka üldse rääkimagi... Väkk!

Mulle meeldisid kohvikust saadavad kaneelirullid (1 kroon maksid, kui käisin algklassides), neid sai ikka kõvasti söödud. 

Kui isa kodus diivani peale pikali viskas, siis pärast oli meil lastega rõõmu palju, sest taskust pudenes alati sente-münte, mille eest siis sai koolikohvikus saiakest või kodulähedalasuvast keldripoest maiustusi.

Naine, 32, Tallinna eliitkool

Oli üks klassiõde, kellele mingil põhjusel kohupiim, manna ja puding (meil ka nn kaameliila) üldse ei maitsenud. Aga need olid supi kõrvale tavalised magustoidud.

Mulle jälle ei istunud meie supid: rasvased, tulisoolased. Nii me siis tegime supipäevadel vahetust. Tema sõi kaks suppi, mina kaks magustoitu. Ütleksin isiklikult, et sain parema diili.

Küll aga olid meil jube mõnusad kotletid kartulipudruga ja kapsast hakklihaga, palusin sööklatädil tihti kohe julgelt uhada, mis talle heameelt tegi.

Alates 11. klassist pakkus söökla ka päev läbi tasuta piima ja värsket salatit, mis aitasid pikematel päevadel tõesti kasvaval organismil elu sees hoida.

Naine 26, Tallinna kool

Mul on koolitoidust kahetised mälestused: vahel tundus see ikka väga hea, vahel oli täiesti kohutav - jumal hoidku kalasupipäeva eest!. See on huvitav, et mul on siiani eredalt meeles koolis pakutava tee maitse. See vist oli must tee, kuhu oli heldelt suhkrut sisse pandud, aga see maitse sai mulle nii armsaks, et vahel lausa igatsen.

Toitudest tuleb mul lemmikuna meelde makaronid hakklihaga, kuigi need olid alati jube kuivad ja kastet neil kõrval ju polnud... Ju see juba räägib koolitoidu kohta palju...

Naine, 27, Tallinna kool

Mina sõin koolitoitu vaid põhikoolis, keskkoolis oli see juba liiga kallis.

Meil oli kooli söökla selline, et igal klassil olid omad lauad ja siis oli laudadele pandud juba istekohtadele vastavalt soolast sööki ja magustoitu.

Oli selgelt näha seda, kuidas osad toidud läksid paremini peale kui teised, näiteks makaronid juustu ja ketšupiga. Seal oli ikka pidev skeemitamine ja ketšupipudelite näppamine, kuna tavaliselt olid umbes pooled veega vms lahendatud.

Üks mu lemmikuid magustoite oli kohupiimakook, mis oli kausikeses ja kuhu oli peale valatud maasika- või vaarikamaitseline kissell.

Gümnaasiumis vahetasin kooli ja uues kohas oli koolitoit gümnasistidele tasuline. Söögi sai kätte vastava päeva talongi eest. Kui rahaga oli mul ikka väga kitsas, siis üritasid sõbrad teha nii, et jätsid talongi toidu esitamisel kuidagi endale ja siis sokutasid mulle, et saaksin ka süüa.