Kolumnid

KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL | Seiklusjutte maalt ja merelt: kooremadu vonkles seljankakausis, ilma et keegi oleks isegi küsinud (1)

Karmo Tüür, 15. jaanuar 2020, 17:34
Ränduri pubiFoto: Karmo Tüür
Mõni asi on kõige ausam oma lihtsuses. Inglise sadamakõrts või itaalia nurgatagune pitsamüükla, gruusia hinkaaliurgas või ... või noh miks mitte ka mõni Tallinna vana pubi. Kulunud mööbel ja luitunud lauad, lihtne ja pretensioonideta menüü ja poosetamiseta teenendus.

Just sellise ootusega ma võtsingi jalge alla tee puhvetisse, nimega Seiklusjutte maalt ja merelt. Et noh raadiomajast bussijaaama minekul jääb teele ette nii ehk naa ja. Ja kui on tunnike bussini aega, siis mõnes peenemas kõrtsis ei pruugi selle ajaga kuhugi jõuda aga pubi toida teelise siuh-säuh ära ja aega jääb ülegi. Nii läkski.

Samal teemal

Varalõunasel ajal oli maja üsna hõre ja kogu lugulaul läks seda ladusamalt. Härrasmees leti taga oli oma lihtsal ja tõhusal moel vägagi tasemel. Esiteks pidas ta vajalikuks tellimuse kööki edastamisel sinna ka hõigata et „seekord supp ennem ja praad hiljem“ ja see on on väga vajalik täpsustus köögile! Sest oletagem kui lauda istuvad kaks inimest ja üks tellib supi ning teine prae, siis peavadki road korraga lauda tulema. Lihtsad mängureeglid, mida kogenud letitagune valdab käigu pealt, väärivad seda enam kiitmist! Teiseks – seda ütlen teise roa juures.

Esimeseks roaks valisin mõistagi seljanka. Ma arvan, et ei pea enam kahkümnekuuendat korda seletama, miks ma sellise oina järjekindlusega seda signaalrooga võtan. Noh et kõneleb köögist rohkem kui mõni teine roog. Tosin minutit ja lauas ta oligi.

See, et pubi-seljankades elab alati hapukoor, pole vist mõtet ohatagi. Kooremadu vonkles ka siin kausis, ilma et keegi oleks kunde käest isegi küsinud. Aga ka oliivid ja sidrun. Vorsti-viinerit ja lihakest päris lahkesti. Lohmakalt lõigatud sibulat. Ühesõnaga sihuke lihtsama ja odavama otsa tegu. AGA – ja see on tõesti positiine AGA – siinne kokk on aru saanud seljanka funktsioonist, miks teda tihtipeale  järgmisel päeval nii meelsasti ette võetakse. Nimelt oli leemeke julgelt happeline! Olgu, vürtsi oleks võinud rohkem olla, aga musta pipra toosike tuli appi ja suptšik omandas just selle jume, mida vaja!

Teiseks roaks otsustasin valida nostalgiaroa ehk juustušnitsli. Omal ajal oli see koos grillkanaga üks Pärnu Postipoisi tunnusroog ning jummel kui hea see toona tundus! Jah, ma tean, et igasuguse nostalgiaroa peamine oht peitub „see-pole-enam-see-mis-ta-oli“ efektis. Et noh vaata lihtsalt sa ise oled edasi arenenud, kõiki uusi ja peeni maitseid tunda saanud ning isegi kui toit ise on täpselt sama mis noorepõlves, siis kipud sa ikka kurvalt ohkama ja rääkima seda et varem oli muru rohelisem.

Umbes 25 minutiga jõudis lauda ka see roog. Olgu nüüd ka mainitud ka teine kiidusõna letitaguse härrasmehe suhtes. Nimelt pidas ta vajalikuks esitada väga kohase kontrollküsimuse, et kas ma ikka tean, et tegu on lihtsalt juustuga – see võib paljude jaoks tulla tõepoolest üllatusena!

Alustame siis „šnitslist“ endast – paneeritud ja praetud juustukettast. Krõbe koorik – pluss. Lahtilõikamise järel venimisi valguma hakkav juust – pluss (sest oleks võinud olla ka mingi odav juustutaoline toode, mis ei veni ja ei voola kuhugi). See, et juustuks oli valitud üks kõige maitsetumaid ja pretensioonitumaid võileivajuuste (ilmselt Eesti juust?), on küll miinus, sest noh kui algselt maitset ei ole, siis ei anna ka praadimine ka kuigipalju juurde. Alternatiive umbes samas hinnaklassis oleks mitmeid ... aga no see on nende valik. Igatahes ma ei nurise liiga häälekalt, sest see oli just enam-vähem see, mida ma tahtma läksin. Ja pipratoos oli ustava sõbrana jällegi valmis appi tulema.

Ülejäänud kraam aga on nii igav et kõrvad tahavad ära närbuda. Odavad sakilised friikad, oehh. Üsna ilmetu majoneesi-ketšupikaste. Ja noh siis see „muru“, mis nägi ju välja enam-vähem OK, aga no sõbrad-velled, jaanuarikuus ei saa tomat-kurk-hiinakapsas-basiilik-jääsalat mitte kuidagi maista. No lihtsalt ei saa! AGA – ja see on jällegi oluline AGA – kõigest sellest murust oleks saanud kerge vaevaga valmistada maitsva ja efektse salati, kasutades vaid tilgakest õli ja mõnd lihtsat maitsestajat. Aga köök otsustas olla laisk ... ja see on jama!

Kokkuvõte algab seekord õpetussõnaga ootuste juhtimisest. Kui lähed pubisse, siis võtagi asja niimoodi.

Sestap tõstangi supiöidla üsna püsti – sooritus oli küll lihtne, aga samas köök teadis, milleks seda rooga on vaja!

Praepöial jääb aga kuhugi horisondist allapoole ning seda eelkõige köögitoimkonna laiskuse tõttu – ka lihtsaimatest algainetest saab tuunida midagi maitsvat ... aga siin poldud isegi pingutatud.