EVELIN ILVES: lootus sureb viimasena... (42)

Praegu on seda mõnevõrra kummastav meenutadagi, kuidas ka üks arsti haridusega rase võib ikka nõnda nupust nikastatud olla. Ma nimelt suusatasin iga päev sääl Mulgimaa metsades. Küll aeglaselt, aga ikkagi. Ja külma oli jaanuaris-veebruaris  neil aegadel sealkandis ikka kindlasti alla -15°C, paari nädala jagu ka -30°C ümber.

Tol Kadri Keiu sünnile eelneval nädalal just nii oligi. Mõni päev -20, mõnel õhtul ja varahommikul aga -31. Selleks, et saunamajas elamiskõlbulikku temperatuuri hoida, kütsime me iga päev sauna. Noh ja eks ma siis õhtuti läksin ka lavale. Küll lühikeseks ajaks, aga ikkagi.

Ma ei mõelnud kordagi sellele, et temperatuuride vahe, millega mu õrn olemine toime pidi tulema, oli kaugelt üle 100 kraadi. Ja nii kui ma hetkeks sellest „režiimist” välja astusin – korraks pealinna soojaks köetud tehiskeskkonda külastades – oligi kõik.

Enesetunne läks nii imelikuks, et kahtlused viisid mind ämmaemanda juurde. Ja nii viis tee otsekohe ka haiglasse...

Peale normaalset sünnitust tuli siiski koos beebiga lastehaigla intensiivravisse siirduda. Et lapse ebaküpsused tohtrite valvsa silma all ajakohaseks kasvatada. See oli keeruline üleelamine kogu meie perele, ent kolme nädala pärast olime oma Mulgimaa metsades tagasi.

Täna on mul hiiglama hea tunne, et too metsas kasvamine tütrele tõelised juured on alla kasvatanud. Just nii, nagu Ameerikas elav vanaema talle ilusa tikitud pildiga soovinud oli: soovin sulle juuri, mis sind alati tugevalt maas hoiaksid, ja soovin sulle tiibu, mis sind kõrgele kannaksid. Kas pole ilus...

Täna oleme neile lastele pärandamas hoopis teistsugust maailma, kui kõigest paarkümmend aastat tagasi isegi hoomasime. Ja mitte ainult. Ka Eesti on sootuks ja mitmes mõttes teine. Siin on paljud asjad paremini, aga kõige tähtsam – meie loodus – on arutust ahnusest enneolematult räsitud.

Piisab vaid Eesti risti-põiki autoga läbi sõita ja ümbrust uurida. Kunagised uhked laaned on lagedaid raielanke täis nagu koidest näritud kangas. Ja tulevik tundub tume... Müügiks on minemas nii maa põues kui peal olev hindamatult kallis ja haruldane vara. Otsustajaid ei peata teadlaste ja looduse tundjate faktid, et liigirikkus meie metsades on drastiliselt langenud ja kavandatav jõhker metsamajandamine ning ülivõimsad meretuulepargid seavad küsimärgi alla nii metsloomade kui lindude elu ja kodud. Näib, et Eestimaal pole peremeest, kes meie kõigi kodu säästlikku ja hoolivat majandamist mõistaks. Talud on välja suretatud ja linnakoolides nende pidamist ei õpeteta.

 ...

Praegu on maailmas korduvateks kaadriteks pildid põletushaavadega Austraalia koaaladest, kes on koos sadade miljonite saatusekaaslastega ohverdanud oma elu meie tarbimisele orienteeritud elustiili pärast. See on on äratanud maailmas paljude inimeste südametunnistuse. Ärkamine on olnud äkiline ja ehmatav.

Mitte küll veel Eesti juhtide seas, aga meie teismelistes küll.  Nad pole tegelikult kunagi olnud tarbimisele ja asjadele orienteeritud.  Pigem on nende elukeskkond ja kultuurikants mets ning meri kui kantmeetrid ja palgifarm... 

Soomes on riigi juhtimine uuele põlvkonnale usaldatud. Nad teevad sellega ajalugu kogu maailmas. Meie teeme ka ajalugu: näitame oma räuskava Rehepapi siiani hästi saladuses hoitud poolt... Kontrast naabrite vahel missugune! Äkki see innustab vabas Eestis sündinud poisse ja tüdrukuid märksa varem kui keskealiseks saades Eesti riik üle võtma. Seadus seda ju võimaldab. Kuigi vastutus on suur, on ka lootus ere ja tore.

Ning nagu vanasõna ütleb – lootus sureb viimasena.

Palju õnne, kallis tütar! Palju õnne ja sitkust kõigile, kes täisealiseks saamise lävel! Meile, lapsevanematele, aga enam usaldust, märkamist ja hoidmist. 

Mis see hoidmine ikka muud tähendab, kui armsaid koduseid ja turvalisi valikuid. Eriti kui ajad ärevad, aitavad lapsepõlve „turvatoidud” hinge rahustada. Sestap jagan teiega oma tütre tänase sünnipäeva koogisoovi – Kirju Koera retsepti. Igas kodus on see natuke isemoodi ja alati on tore teiste nippe katsetada. Selle retsepti põhja on loonud Hele-Mai Alamaa, mina olen teda pisut tuuninud:

Kirju koer 6-8-le

2pk küpsiseid, purustatud (1 vanilje ja teine shokolaadi on parim kombo)

100g kreeka pähkleid (või pistaatsiaid, pekanisid, india)

100g mandlilaaste

200 haput marmelaadi, tükeldatud (võta naturaalse mahlaga tehtud marmelaadi)

värskeid või kuivatatud marju peoga (sõstrad, mustikad, kirsid, pohlad, jõhvikad, metsmaasikad)

2sl suhkruta kakaod

6sl mandli- või kaerapiima

200g sulavõid

Kui meeldib magusam, lisa pisut kondenspiima, maitsesta vanilje ja  pisukese soolaga.

Sega kõik purustatud komponendid kokku, vooli parajad tihedad rullid ja mässi toidukilesse ning hoia vähemalt paar tundi enne serveerimist külmas – parem, kui üleöö.

Naudi klaasi värske piimaga või mistahes mõnusa ja mitte magusa joogiga.

Ikka armastust teie südameisse ja padadesse!

Evelin