Kolumnid

KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL: Mustas Puudlis vajutas muu atmosfäär toiduelamuse murumadalaks (1)

Karmo Tüür, 8. jaanuar 2020, 14:53
Foto: Karmo Tüür
Sellel lool peaks olema mõned alapealkirjad. Noh näiteks „Tõeline ebaõnn“ või „Kuidas üks laudkond võib rikkuda saalitäie inimeste õhtu“. Seega sissekanne saab olema keskmisest õnnetum... ja selles pole karvavõrdki süüdi antud puhveti köögipool.

Teisipäeva õhtul oli mul paar tundi aega, et võtta sihikule mingi Tallinna kesklinna söögimaja. Spioneerisin päeval veidi võrgus ringi, leidmaks midagi huvitavat, ning pidasin pikivahet toiduga, et maitsemeeled ergud hoida. Mul pole probleem ka 24 tundi söömata olla, kuid 10tunnisest pausist piisab kah kenasti.

Samal teemal

Luure tehtud ja pisipaast peetud, seadsin sammud mööda vihmamärga sillutist vanalinna veerekese peal asuvasse puhvetisse nimega Must Puudel. Suur oli aga üllatus, kui jaanuari hakul ja tööpäeva õhtul oli maja täis mis täis!

Noh ühest küljest on see ju hea märk – kui rahvast on palju, siis peaks asutus ju seda väärt olema! Teisest küljest aga... Aga kõigest järgemööda.

Leidsin tagumisest hämarast, kuid lärmakast saalist ühe vaba lauakese ja pressisin end sinna, kuid osutus, et see oli viga. Aja jooksul minu silmad harjusid, kuid osutus, et fotosilma jaoks oli see sama ebapiisav kui külmikulambist kogu köögi valgustamiseks. Nii et toidupildid on seekord tontlikult tumedad, vabandage!

Kiirelt esitatud tellimuse ootuses harjusid ka mu kõrvad üldise meluga ning hakkasin eristama mustreid. Õigemini mustriga, mis võnkus ühest lauast. Kogu ülejäänud saal üritas end üksteisele kuuldavaks teha olukorras, kus sisuliselt üks inimene lõi säherduse müranivoo, nagu oleks tal vaja üle karjuda lennuvälja stardikoridorist.

Vahepeal saabus esimene roog. Kahekohalisest supivalikust, et mitte öelda ramenivalikust võtsin suitsukana versiooni (7,80 EUR; ramen nuudli, enoki seened, wakame, roheline sibul, keedetud muna, porgand, sojaoad), selle kohalejõudmiseks kulus 13 minutit.

Esimesed sõõmud leemekest tõid naeratuse näole. Kuum, suitsuse noodiga ja maitsetihe vedelik tegi hingele pai. Noh võbolla oli see pai pisut liiga soolane, aga las ta olla. Toored porgandiribad andsid nuudlite ja vetikate ning seente pehmusele vahelduseks krõmpsuvat struktuuri. Kanalihatükid ja poolrõhked oad lisasid toidule tummisust. Mõnus värk!

Helireostuse allikaks oleva laudkonna kisa-isik oli vahepeal veelgi eksalteeritumaks muutunud ning laotas üle saali laiali oma piinlikuvõitu eraelu. Seksuaalset frustratsiooni, et täpsem olla. Ning et teid nüüd seal teispool ekraani punastama panna, siis mainin vaid kahte korduma kippuvat märksõna: dildo ja vagiina. Minusugune vana tümikas istus ja kannatas tubli eestlasena, selmet otsida mõnes teises saalis vaiksemat nurgakest või vähemalt paluda personalil lärmitsejat ohjeldada.

Teine roog saabus 25 minutit peale tellimist: grillitud hiidlesta steik (14 EUR; herne-peekoni tamp, varajane porgand, šampanjakaste). Vat see toit oligi konksuks, mis mind haakis ja mille pärast ma kohale tulin, no kõlab ju põnevalt?

See taldrikutäis pakkus just seda positiivset köögielamust, mida olin otsima tulnud. Paraku lülitas selle murumadalaks muu atmosfäär, sest üritasin vahepeal sõna otseses mõttes lärmipoolset kõrva näpuga kinni toppida, aga söömine muutus üha ebameeldivamaks. Saalist hakkasid lahkuma laud laua järel inimesed, haarasin minagi mantli ning kiirustasin välja, makstes käigu pealt arve.

Vihmast ja tuledest pronksjalt läikivatele tänavakividele astudes hingasin sisse jahedat õhku ja puhisesin kergendatult. Milline õnnis vaikus!

Kokkuvõte on seekord kolmetine.

Supipöial on üsna kenasti püsti, see soolane ja mitmenäoline supike sobis niiskesse talveõhtusse väga hästi.

Praepöial on veel otsustavamalt püsti, riputades koka kaela eriauhinna fantaasiaküllase kastme eest.

Kolmanda pöidla aga tahaks torgata saalipersonali ribide vahele, kes ei vaevu lärmakaid kundesid ohjeldama.