Kolumnid

KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL | Pahad poisid (Tartu): kui nimetate seljankat klassikaliseks, pidage kinni ka kaanonitest (2)

Karmo Tüür, 1. jaanuar 2020, 15:10
Pahad poisid TartusFoto: Karmo Tüür
Pubid ei ole reeglina kohad, kuhu minna gurmee-elamusi otsima, seetõttu pole need ka kunagi minu esimesed valikud. Aga on ju ka neil oma kindel nišš meie tänases toidukultuuris, nii et kõrvale neid jätta oleks sama narr kui öelda, et „ma liinibussiga ei sõida, andke mulle ainult limusiine ja hobukaarikuid“.

Pahad poisid oma tsentraalse kohaga Tartu kesklinnas ja pika kestmislooga (7 aastat ON praeguses keskkonnas juba väärikas iga) ei lase sellest puhvetist mööda vaadata nii ehk naa, seega suunan oma pöidlad seekord sinnapoole. Ajendiks on aga nende veebimenüüs nähtud nahhaalselt enesekindel rida „klassikaline seljanka“ ... seda ei lase ma endale kaks korda öelda! 

Samal teemal

Tööpäeva lõpusel ajal pole pubis just palju rahvast ning kogu protsess kulgeb suisa ootamatult kiirelt. Ilma liigse ponnistuseta ja manerismita, kuid kenasti ja korrektselt ... restoranilikud maneerid mõjukski selles õhustikus millegi võõrastavana. Jõuan ma hämaras nurgalauas vaevalt istet võtta kui juba kerkib neiuke laua kõrvale, tellimus saab antud ning jään ootel nagu ämblik võrgusüdames.

Esimeseks roaks tellitud seljanakake (4.20) jõuab lauda vähem kui kümne minutiga, koos pubiliku minimalistliku vormistusega. Sellesse kiirtoitlustusele lähenevas mudelis on hapukoore sokutamine otse supi sisse ilma küsimata ilmselt paratamatus. Leigevõitu leem lõhnab loiult tomati ja paprika järele, kuid on see-eest tummine ja liharohke.

Plusspoolele jääb see, et kausi sisu ei räägi soovist toota säästusuppi – oh ei, siin loeb kokku nii umbes nelja sorti tumedamat ja heledamat lihakraami. Eriliselt positiivne on aga see „puudus“, et siin ei leidugi viinerit! Jeeeee!

Negatiivne aga see, et ei leidu ka neere. No teate mis, kokapoisid- ja plikad, nii pole ilus. Kui te olete juba nii naglad, et nimetada seda kraami „klassikaliseks“, siis pidage kinni kaanonitest! Nimetaga „meie seljanka“ vms, aga ... võib-olla“pahade poiste“ kontseptsiooniga haakubki selline rõhutatud enesekindel reeglite eiramine?

Kuid olgu, jätan norimise kõrvale ja nendin, et liharohke, sibula ja kurgiga tuunitud supike pole paha. Jah, särtsu jääb vajaka nii happelisuse kui vürtsi mõttes, aga paha pole ta mitte!

Teise käiguna tellitud „Viini šnitsel“ (9.50) on samasugune kontroll-roog. Nö klassikalisi versioone (peab olema vasikalihast) leia üüratult harva, koha- ja käepäraselt mudituid aga väga tihti. Mudimine-muutmine pole halb, oh ei, aga huvitav jälgida alati.

Lauda jõuab see taldrikutäis üllatavalt ruttu – tellimishetkest 20 minutiga – aga kuulge, see on tõesti värskelt ja otse tehtud, nii et plusspunktid hakkavad juba korjuma! Oivaliselt krõbedad kartuliviilud on nii head, et isegi mina pistan suurema osa neist põske, ehkki enamasti olen ma ballasti suhtes tõrjuv. Marineeritud punane sibul, parajalt hakitud tomat ja jääsalati lehekesed – suurepärane garniirivalik mitte-suvisel hooajal. Hapukoore-majoneesikaste on lamedavõitu, kuid las ta olla.

Keskne osa ehk paneeritud-praetud liha on aga tõepoolest hea! Mõnusalt maitsestatud juba algupäraselt ning serveeritud mitte väga tavapärasel, kuid seda tänuväärsemalt moel: või, sidruni ja „anšoovisega“ (mis iganes selle anšoovise rolli ka parasjagu ei mängiks, olgu see kilu või räim või pärisanšoovis ise). Peamine on see, et ülipehme kalafilee saab määrida mööda krõbedat koorikut laiali koos võiga (mõnikord ongi serveeritud kohe koos anšoovisevõidega) ning iga suutäis saab pikantse lisatooni.

Kokkuvõte on aga igaljuhul positiivne.

Supipöial jääb küll kuhugi horisondi kanti uimerdama nagu hilishommikune turist, kuid võttes arvesse pubilikku ootustaset, tõuseb see turist siiski veidi ülespoole.

Praepöial aga on üüüüsna püsti nagu lapse joonistatud viltune majakorsten.

Pannes kokku aga hinna, kvaliteedi ja ajakulu, siis soovitan seda puhvetit igastahes.