EVELIN ILVES: mõned päevad enne pööripäeva sai jaks otsa... (23)

Mitte ükski osake minust ei soovinud veel iseendagi pere jaoks pliiti kuumaks ajada. Ja nii me spontaanselt otsustasime seekord võimalusel hoopis ise külalised olla. Võimalikult kaugel Tallinnast. Ja võimalikult lähedal juurtele. Minu puhul tähendab see Võrumaad. Täpsemalt: Vana-Võromaad.

Panime trajektoorid paika, et mida peab tegema ja keda kindlasti külastama ning õnneks leidsime ühe vana sõbra turismitalus ka armsa järveäärse kodukese koos jõululaua ja.... rohkete külalistega. Külalised olid loomulikult saabunud oma suure perega jõule tähistama ja tulid otse Taanist. Ma ei hakanud targu üle mõtlema ega ammugi guugeldama, mida meile taevast lipu visanud rahva jõulukombed endast kujutavad.

Sõitsime tütre ja koersõbraga jõululaupäeva hommikul kohe surnuaiale, et vana-ja vanavanematele ning laiemale suguseltsile nende puhkepaika jõuluvalgust viia. Olin Kadrile mitu korda seletanud, kuidas lõunaeestlased surnuaedu pigem kodu ja iluaia pikenduseks peavad selmet seda lõputu kurvastamisega närtsitada.

Surnuaeda minnakse nagu külla, kraamitakse paik kauniks, sätitakse värsked lilled ja küünlad särama ja istutakse aiaasukatega vestlema. Sõnu kõrvale kuulda ei ole, aga näha võib seda selgesti, kes vähegi näha oskab. See on kui meditatsioon, mis annab rahu ja jõudu ja isemoodi puhastust. Just sellepärast on neis surnuaedades jalutamas ka argipäeval küllalt palju inimesi – seal on ilus ja hea aura. Jõululauda aga võetakse esivanemad justkui kaasa – see on isevärki elamus, kuidas Lõunaeesti jõululauas ka kõigest kuue või kümne inimese nähtavat kohaolu saadab tunne, nagu

oleks tuba pungil rahvast täis. Ongi! Hingi.

Külastasime veel minu 93-aastast vanatädi, kes oma vaimuteravuse ja elegantsiga endiselt ka paarkümmend aastat nooremaile silmad ette annab – milline inspiratsioon! - ja oligi aeg sauna, õhtusöögi ja kingirituaali poole asuda.

Kohe söögituppa sisenedes sain aru, et esivanemad eelistavad vist täna vaiksemalt olla, kui helkivates päkapikumütsides 20-pealine lõbus seltskond pakkumas oli. Võõrustaja oli peolaua toidud demokraatlikult pooleks jaganud – kohal olid nii ehtsalt võrumaised kodutehtud verivorstid pohlamoosiga kui ka taanlaste kuulsad punased kapsad ja kuldkollaseks ning millegi toredaga magusaks küpsetatud ahjukartulid. Külmad suupisted olid enamasti meie koduse peolaua pärlid, aga dessert see-eest tuli Taanist.

Üllatusega saime teada, et taanlasest peretütar oli selle valmistamist lausa eelmisel õhtul alustanud ning nüüd, vahetult enne serveerimist, uuesti chefi isiklikku kööki kadus. Sealt väljus aga – ooops!- plekk-kausitäis midagi, mis paistis kõige tavalisem eesti lasteaia lapse hommikusöök: valge kohev riisipuder.

Huvitav, kas tõesti sel pidulikul õhtul on nii argine kulminatsioon? Aga võta näpust! Too pehmeks keedetud ja hautatud riis oli mõnulenud öö läbi koos ehtsa vaniljekaunaga ning järgmisel õhtul enne serveerimist värskelt suhkruga vahustatud vahukoore ning leotatud ja hakitud mandlitega hõrguks pudingiks kokku segatud. Hapukas musta kirsi kaste sobis sinna oivaliselt – nagu päris ehtne kirss „tordil”. See oli uskumatult hõrk ja tõesti maitsev ning pidulik! Väike eelarvamus, kui ta vaos hoida, toimis siinkohal vaid huvi ergutina. Oli võrratu ja teistmoodi jõul. Aitäh!

Ja siin on teile selle toreduse retsept, algselt Nami-Namist ja minu poolt tuunitud. Tasub katsetada!

Riisipuder mandlite ja kirsikastmega ehk RISALAMANDE 

Riisipudruks:

1 l piima

150 g pudruriisi

1 vanillikaun (või vanillipastat 0,5tl)

näpuotsaga meresoola

Pudingiks:

5 dl 35% vahukoort

100 g purustatud mandleid või mandlilaaste + 1 terve mandel

2-3 sl valget suhkrut

Kirsikaste:

500-800 g konserveeritud kivideta kirsse

1-2 sl maisitärklist

2 sl vett

soovi korral pisut amarettot maitseks

Kuumuta piim nõrgal tulel keemiseni. Pese riis külmas vees. Kurna ja lisa keevale piimale koos soola ja vanillikaunaga. Sega madalal kumusel kuni piim tasakesi uuesti keema hakkab. Kata pott kaanega ja hauta 45-60 minutit, kuni piim on imendunud ja riis pehme. Lase pudrul täielikult jahtuda.

Sega jahtunud riisipuder suhkruga vahustatud koore ja mandlitega.

Serveeri koos sooja kirsikastmega: soojenda kirsid omas mahlas. Sega maisitärklis külma veega, lisa kirssidele. Keeda tasasel tulel paar minutit, kuni kaste pakseneb.

Välja tuleb üks väga luksuslik riisipuder, mis maitseb tõesti hea ka neile, kes riisiputru tavaliselt ei armasta. Sobib ka pühapäevahommikuse pika perega mõnulemise lauale.

Head pühade jätku!

Ja ikka armastust teie padadesse ja südameisse!

Evelin