EVELIN ILVES: metsiku tarbimise eesmärgil oleme me kõigeks valmis – raiskama toitu ja hävitama loodust (57)

Üldiselt „toodetakse” rohkem prügi nendes riikides, kus elanike tihedus suurim ja loodust kõige vähem järgi jäänud. Ja vastupidi ka – kõige vähem lastakse toitu raisku rohke metsa ja puhta loodusega maades.

Kõige eeskujulikumad ja keskkonnahoidlikumad on siinkohal Sloveenia, Soome ja Rootsi. Meie peame silmad maha lööma ja peeglisse vaadates häbenema – oleme hoolimata veel alles jäänud ilusast looduskeskkonnast raiskajate top 5 hulgas.

Vaadates ja kuulates viimastel aastatel avalikku arutellu tekkinud ideid, nagu vajaks Eesti hiiglaslikku tselluloositehast, mis neelaks kogu aastase raiemahu, või Euroopa suurimat metanoolitehast – megasuurt plahvatusohtlikku mürgitünni, mis ei väärista mitte midagi kohalikku, või taaskord Euroopa või isegi ilma suurimat ja võimsaimat tuuleparki Hiiumaa rannikuvette... siis korreleerub see täpselt pildiga, mis paistab meie prügikastidest.

Metsiku tarbimise eesmärgil oleme me kõigeks valmis – raiskama toitu ja hävitama oma unikaalse looduse. Millegipärast ei jõua avalikku arutellu teadmised selle kohta, mis juhtub, kui metanoolitehases õnnetus peaks juhtuma – kui suur osa Eestimaast siis tegelikult hävingust pääseks, ega ka seda, et mida võimsamad tuulikud ja mida enam neid on, seda ohtlikum on meie kõigi tervisele nende toodetud madalsageduslik heli, mida otseselt kõrvaga ei kuule, ent mis teadusuuringute põhjal on otsene depressiooni põhjustaja. Rändlindude eludest rääkimata.

Need noored, ärksad ja haritud tartlased, kellega koos Tartu suurpoodide prügikastidest auto pagasiruumi täie kenasti söödavaid puu- ja köögivilju ning mõned piimatooted nende ühiskööki tassisime, on tulnud, et Eesti hukutavalt kursilt keerata. Ei aita piketeerimine ja kõnelemine, ainus, mis loeb, on tegu.

Ja seda Tartus teatakse. Poodide töötajad on nende suhtes sõbralikud, sest teavad, et noortest ei jää maha laiali loobitud kilekotiväli, vaid pigem sorteerivad nad tihti ka olemasoleva prügi lihtsalt ära.

See ei innusta kahjuks kauplusi ise oma prügi sortima, sest meie seadused soosivad raiskamist ja kõige odavam on nii poodnikule kui perele ära anda segaolmeprügi. Seega siis terved toolid, kastid, pakendid ja puuviljad kõik läbisegi.

Seda on õudne isegi mõelda, kuhu kõik see sadade prügiautode säärane kandam maha kallutatakse. Meie Eestimaa „puhtasse” loodusesse. Mina annaksin küll sellisele poele nii au kui kiituse, kes esimesena sätib äravisatavad „parim enne” toiduained kenasti poe taha riiulile või kappi, kust soovijad need ilma peadpidi prügikasti sukeldusmiseta omale kööki võiksid viia.

See pole niivõrd näljast päästmine vaid puhas keskkonna- ja kokkuhoid. Sealsamas Taaralinnas on esimene avalik toidukapp, kuhu inimesed saavd viia toidu, mida ise ära ei jaksa tarbida, juba avatud. Aituma, Tartu, tõrvikuga pimedaile teed näitamast! Jõulud on ilus aeg heade ja hoolivate initsiatiividega alustamiseks.

Jõuluhalg

Jagan täna teiega prantslaste jõulukooki, mis jäi silma, kui otsisin järjekordsele vahvale seltskonnale jõuluõhtusöögi krooniks midagi teistsugust, kui oleme harjunud. Kunagi ammu olin Pariisis proovinud üht kastanikreemiga kooki ja selle hõrk ning peen maitse salvestusid kuhugile magusate mälestuste riiulile nõnda tugevalt, et puhtalt sõna marrons tõi ta kohe meelele tagasi. Siin ta on – eilse õhtusöögi lõpuakord ja minu tänahommikune kohvikõrvane:

Prantsuse jõuluhalg kastanikreemiga ehk

BÛCHE DE NOËL À LA CRÈME de MARRONS

Halg ise on kreemiga täidetud rullbiskviit, nii et vabalt võime olla loomingulised: teha sellise rullbiskviidi, mis meeldib ja panna sinna sisse oma lemmikkreemi. Et see asi halu moodi välja näeks, tuleks ta lõpuks mõnusa šokolaadiglasuuriga üle võõbata ja puukooreks viimistleda. Mina tegin ilusa kollase muskaatkõrvitsa ja maamunadega biskviidi, ehtsatest maguskastanitest vahukoorekreemi ja tumedast šokolaadist glasuuri. Kaunistuseks rohelise pistaatsia puru ja sügavkülmast võetud hiiumaised pohlad. Superhea tuli! Mercí, France!

Biskviidiks:

6 muna

3 dl suhkrut

3 dl kõrvitsapüreed

2 dl nisujahu

0,5 tl kaneeli

1 tl küpsetuspulbrit

0,5 tl kardemoni

näpuotsaga soola

peale raputamiseks 2-3 sl suhkrut

Glasuuriks:

100g 35%-list rõõska koort

100 g tumedat šokolaadi

Kreemiks:

250 g suhkruta kastanipüreed või hautatud kastaneid

200 g pruuni suhkrut

200g vahukoort

näpuotsaga soola

Vahusta biskviidiks munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks. Sõelu juurde omavahel segatud kuivained-vürtsid ja sega ettevaatlikult juurde kõrvitsapüree. Vala taigen küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 200kraadises ahjus 10-15 minutit, kuni biskviit on pealt kuldne.

Pane lauale puhas küpsetuspaberileht, raputa sinna õhuke kiht suhkrut. Kummuta valmis biskviit suhkruga kaetud puhtale küpsetuspaberile, eemalda ettevaatlikult koogi põhja all olnud paber ning keera biskviit kuumalt puhta küpsetuspaberiga koos rulli. Lase nii jahtuda.

Sel ajal, kui biskviit jahtub, tee kreem: püreesta kastanid koos suhkru ja osa vahukoorega ning kuumuta segu peaaegu keemiseni. Jahuta. Lisa ülejäänud vahukoor ja vahusta kreemiks. Määri biskviidile peale ja keera rulli. Pane vähemalt 3 tunniks, aga parem, kui üle öö – külma.

Šokolaadiglasuuriks lahusta veevannil koort kuumutades šokolaad, sega ühtlaseks glasuuriks, maitsesta soovi korral konjaki või Vana Tallinnaga ning võõpa rullbiskviit ilusasti üle.

Kaunista marjade ja pähklitega ning serveeri! Tõeline pühademaius!

Head nautimist!

Ja ikka armastust teie padadesse ja südameisse!

Evelin