KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL | Meat Market Tartus tekitab imestust: kas lehm sai ulukiks ülendatud või degradeeritud?

Olen selles asutises mõnigi kord varem käinud ja sõpru-tuttavaid sinna hulgem saatnud, kuid näe süveneda ja pöidlaga surkida pole varem mahti olnud. Nüüd võtan ühel õdangul plaani, et ehk läheks, vaatan veebist menüüd... ja otsustan et ega ikka ei lähe küll! No vaata suppi ju siin menüüs pole! Siis aga selgub, et ebaloogilises kohas on ikka supp ka kirjas. Üks tükk, aga ikkagi. Ja kui siis veel FB menüüst ka kinnituse saan, otsustan ikkagi oma silmaga kaeda. Et siis on või ei ole või kuidas.

Selgub, et supp on, aga kohti pole. Jõulueelne hull aeg, kui õhtuseks ajaks on kõik kohad, lauad, hoovinurgad ja kangialused broneeritud. Noh et hirmsasti tahaks ju kord aastas kallite kolleegidega koos süüa, mis sest et aasta otsa välditakse koridoris üksteisele tere ütlemist ja otsa vaatamist nagu talupoeg mõisatalli.

Õnneks noorhärra ikkagi leiab mulle kõigi tühjade, aga broneeritud laudade hulgast selle, mis on veidi vähem broneeritud. Ja võtab isegi vastava sildi laua pealt ära, et ma ei tunneks end kui vallavaene, kes on korraks sauna sooja lastud. Kuna tegelikult on laudades päris-inimesi suhteliselt vähe, siis läheb edasine toimetamine üsna kiirelt ja sujuvalt, ehkki kõrvalt näen, kui põhjalikult ja asjalikult käib kogu toidu- ja joogi-info jagamine iga kundega, mille eest tuleb juba kiita.

Suptšikuks võtan siis selle ainuma, kui muud pole, aitäh sellegi eest. Ulukiboršš (ulukiliha / fermenteeritud kapsas / punapeet / hapukoore-mädarõikavaht; 8.-EUR). Tellin ära ja saan veerandtunnikese tegeleda moodsa meelelahutusega ehk telonäppimisega. Siis aga läheb korraga kiireks.

Kõigepealt tuuakse lauda „peakoka tervitus“ ehk siis merekarbike pankojahus. Jestas küll, pean suisa hiljem guugeldama, aga alguses küsin tühmi külamehena, et kesasi see panko on. Tuleb välja et aasiapärane analoog riivsaiale. Aga üleüldse mitte saiast tehtud, eksole! Igatahes maitseb karbisisu täpselt nii mereselt kui ma seda ootan, kuid see paneering veider-mõrkjalt, mida ei oska kuidagi heaks arvata. Aga no mis mina ka pankodest või muudest sellistest tean.

Minut hiljem saabub leib-või, mis ei jäta ka mingit erilist muljet, lihtne seemneleib ja mage üdrivõie, aga kena asi silmale vaadata ikka.

Veel minut hiljem tuuaks lauda ka supike, mis jätab juba nii muljet kui maitset ja väärib põhjalikumat lahtikirjutamist. Noorhärra mainib sinnajuurde firteeritud sellerit ja peedilehti ja loetleb üles veel umbes poole piibli jagu koostisosi, mis tekitab minus kerget hämmingut, aga eks ma katsu kohaneda.

Igatahes on leemeke meeldivalt ning parajalt kuum ja üsna täpselt selline, nagu ma ühelt boršikeselt ootan, heas happelisuse ja magusa tasakaalus. Ülinoorte peedilehekeste all leidub tõepoolest mingi erkroheline krõbedapoole varesepesa, mida ma ise oleks küll moodsaks vetikaks vms pidanud, aga ju see siis oli seller ... kui ma nüüd õigesti kuulsin. Supp ise on kodune, mõnusalt tummine ja liharohke, ei midagi erilist, kuid hea ihusoojendaja nii ehk naa. Tõsi küll, seda liha ma ei oska ühegi uluki külge sobitada, mõeldes pigem piprakoorikus veisesingi lõikudest. Ja kui hiljem küsin, et mis liha siis ikkagi, selgubki, et näe ... põder olla otsa saanud, sestap ongi loomaliha. Eee, no ma’i’tea, kas lehm on siis ulukiks ülendatud või degradeeritud?

AGA! Aga kas te teate, kui hea on selle supikese kõrvale serveeritud hapukoore-mädarõikakreem! Õõõõhuline, kerge, pilvetaoline ja no lihtsalt vaimustav! Kuidas on säärane tekstuur saavutatav, ma lihtsalt ei tea, kuid aplodeerin!

Teiseks roaks valin siira sportliku huviga roa nimega „Veisepõsk“, kuna nädal tagasi õnnestus seda Tallinna ühes turistilõksus süüa erakordselt maitsetuna. Et vaatame siis, mida Tartu ametivennad suudava Tallinna kokkadele võrdlevalt pakkuda. Ahjaa, ametlik kirjeldus siin ka veel lisaks: „grillitud romanesco kapsas / praetud seened / kartuli-trühvlitamp / puravikukaste (16.-EUR)“.

See roog saabus siis 40 minutit peale tellimust ja nägi juba välja vaimustavalt hea – lihtne tasakaal pruun liha/kastme ja rohelise muru vahel kõlab silmale kutsuvalt ning meeldivalt minimalistlikult.

Alustamegi siis sellest va lihast. Noh jaaa, no täpselt selline see pikalt küpsetatud veisepösk peabki olema! Pikakiuline ja liimjas ... aga kuna tal endal oma spetsiifilist maitset pole, siis tuleb seda juurde anda ... ja siin on see maitse antud ning kõik on perfekto!

Kartuli-trühvlitamp. Ohhh. Seda võiks omaette määrdena pakkuda ja rahvas oleks rahul, seda enam et ennemuiste oligi kartulipudru üsna tavapärane leivakate vaesematel aegadel.

Praetud seened – oi nurrrrrr – see on puhas lapsepõlv! Tulid sina poisikene suvilalähedasest metsast, raputasid suuremad puugid maha ja lasksid ema abiga puravikud võiga üle panni, ohhh kui hea see oli!

Grillitud romanesko – ei ega mina ka polnud kindel, mis see on, aga selgus et seesama huvitavalt püramiidjas roheline lillkapsas – no aus ja selge suitsune grilline noot on suus olemas nagu päris!

Seenekaste on ainuke koht, kus ma õlgu kehitaks, sest pigem maitses see nagu marjade ja veini ning melassi baasil keedetud ning suti ülesoolatud kraam, kuid igatahes sobis see ülejäänud komponentidega oivaliselt.

Kokkuvõte saab seekord naerunäoline.

Supipöial ehk pole küll otseselt vaimustuses, kuid õhkab õndsalt hapukoore-mõdarõika-vahu õrnust meenutades.

Praepöial on aga püsti nagu lipumast, lastes eriti hoogalt lehvida kartuli-trühvlitambi ja praeseente vimplitel!

Seda puhvetit soovitan mina nüüd ja edasipidigi.