VIDEO | Stockholmi jõuluturu toit: magus, magus ja siis lihtsalt veider. Aga väga lindgrenlik

Ent... kas see vorstike maitses meile sama hästi kui Rasmusele ja Pontusele? Või kuulub see toit pigem Lontule? Ja kas lisaks vorstikesele oli ka midagi muud krehvtisemat võtta?

No ega ikka polnud, tuleb tõtt tunnistada.Kel aga nüüd tundub, et süüa üldse ei saa, siis ei tasu melt heita - turgu ümbritsevad mitmed restoranid, mis oma uste juures kutsuvad erilist buffee stiilis külma jõululauda ehk julbrod´i mekkima. Ja veidi eemal on kenakesi kohvikukesi, kus maiustada uhke latte ja rootsi rahvustoidu - kaneelisaiaga, mis siinmail on õhulisemad, suuremad ja üle puistatid suhkrurahega. 

Magusat on turul endalgi enam kui küll. Ka kala kujul, ehkki see vajab veidi tõhusamat maitsekoolitust. Sinepit igal moel - ka see oli tolle maa kombe kohaselt migem moosilaadne määre. Ja muidugi, vajab harjumist. 

Hõõgveini osas pajatas meile juba aastast 1982 turul müüv Helfrid, et see on turul lahjake - kuskil 2,2 protsendi alkoholiga, et rahuldada maa karme seadusi. Glögg, mis rootsi keeles tähendab soojendavat või hõõguvat aga oli härrasmehel supermarjane ja kaneeline-kardemonine, ent samas ka magus.Mehe sõnul on tema glögi üle maailma kuulus ja selle pärast tullakse spetsiaalselt jõuluturule. 

Helfrid õpetas ka, kuidas on õige, rootsipärane viis juua kuuma glögi. Selleks tuleb võtta piparkook, kasta see hõõgveinitosikusse ja haugata. ja siis juua glögi peale. Küpsis jahutab jooki, ja samal ajal imab endasse hõõgveini maitseid. Täiuslik kombo. 

Hinnatase on glögil mõnusalt demokraatlik - kolm-neli eurot. Rõõmustavalt saab ka pisikestes toidukioskides kõikjal tasuda pangakaardiga ka viipemaksega.

Rootsi jõululaua keskmes on kala. Seda valmistatakse peaasjalikult külmlauana, et igal ajahetkel oleks midagi põske pista. Eriti menukas on üsna vastikult haisev leeliskala, mida turul siiski polnud. Küll aga sai seda mekkida ühest kioskist Gamla Stani ehk vanalinna äärealadel. Ärge muretsege, selle putkakese leiab lõhna järgi üles. 

Laual peab olema ka lihapallid, keedukartul ja uhke pühadedekooriga sink, mis aga rootslastel on mahlakaks süstitud, külm ning roosa. Sellele määritakse siis sinepit ja nauditakse. 

Peale soolakamaid toite on aeg magusama käes. Martsipanist ei pääse rootslased üle ega ümber, ega väga taha ka, seletas meile martsipanimeister Claus. Kui veel on kõhus ruumi, maiustatakse pähklišokolaadikommidega, mis on villitud pisikestesse sätendavatesse korvikestesse ja lapsed näppavad kindlasti kuuselt siiruviirulisi karamelli-kepikesi.