Kolumnid

KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL: Joyce Tartus ajas kulmud kuklasse nagu ristimisvette kastetud paganal (2)

Karmo Tüür, 20. november 2019, 08:54
Joyce Foto: Karmo Tüür
Tartu keskel on Kvartal. Noh kvartal nagu kvartal ikka, aga veidi teistsugune. Ühes tükis ehitatud, ühekorraga ja mitmekihiliselt ning erinäoliselt. Kaasaegne kaubandustempel, aga mõnusalt eri-ilmeline, liigendatud nii fassaadi kui sisemuse mõttes.

Toidukohti leidub selles kvartalis mitmeid, alates kiirsöögikatest kuni noobilmate restodenid välja. Noobleim neist on ilmselt Joyce. Aga õnneks see noobeldamine kuhtub sisseastumise hetkel, kui sulle vaatab vastu niivõrd ehe elava tule hubisev seinake, et sulatab hilissügise kohmetuse.

Samal teemal

Tööpäeva lõpusel ajal pole kundesid just ülemäära palju ning sestap saan üsna vabalt valida lauda kui ka saavutada kiire kontakti ettekandjaga. Kõik oleks justkui kena, kuid väikene apsakas rikub osa tulemusest. Aga kõigest järgemööda, sest mis siin ikka kiirustada, pole me ju bussile hilinemas!

Esitan mina siis oma tellimuse ära ja jään ootele. Nokitsen vahepeal toodud oma-maja-leiba ja määrdekest (leib on otse oivaline, määre aga ei-mingi-sugune). Toksin telefonis kamraadiga sõnumeid vahetada ... ühesõnaga tšill ja lill.

Aga siis tuuakse mulle esimese asjana põhiroog! Ajan kulmud kuklale nagu ristimisvette kastetud pagan ja küsin seletust, et mis värk ja üleüldse!? Selgus, et piiga polnud mu supitellimust isegi tähele pannudki! Noh mingis mõttes arusaadav, kuna selle nimetasin ma esimesena ja kiirelt, seejärel aga hakkasin täpsustama, et misasi see põhiroog endast kujutab. Eks nii see tähelepanu siis hajus ja lukustus olulisemale. Üks lihtne kaheosaline soovitus: märkmik ja ülekordamine. Kirjutame tellimuse endale kriips-kraap ülesse ja kordame üle, et „siis see ja see ja see on kõik?“ Ei ole ju keeruline, või mis?

Novat, aga asi nägi välja siis sedamoodi, et (20 minutit peale tellimist saabunud) põhiroana mõeldud „PORTOBELLO (V, L, G); sibula-sinepimarmelaad, krõbe kale, hernekreem; 14€“ osutus siis olevat grillitud ning täidetud seenekübarateks huvitavas rohelises kuhilas. Et noh põnev ja puha, aga ...

Peenelt ribastatud suhkruherne kuhilake on lahedalt krõmps ja värske. Sellele peale asetatud kalbed marineeritud seenekesed ja kollakas pähklipuru loovad visuaalselt huvitava koosluse, kuid ei kõlksu omavahel maitseliselt kokku. Omaette rohelise püreehunnikuna, kõrvalteemana lisanduv hernekreem loob samas suhkruherneribakestega peas kena kombinatsiooni, veidi vähem aga keelel. Magusaka sibulamarmelaadiga täidetud seenekübarad jätavad aga üsna külmaks – kuivalt grillimine on andnud küll elava suitsuse tooni, kuid seene enda maitse jääb selle kõige taga suisa olematuks.

Kuna supikese tellimus läheb alles nüüd töösse, siis tuleb oodata täiendav pooltunnike, enne kui see kraam saabub. „SEALIHASUPP (L); Suitsupeekonipuljong, grillitud kapsas, marineeritud vutimuna; 8€“.

Siin algab lugulaul omamoodi üllatav-efektsest serveeringust. Kui teile öeldakse „sealihasupp“, siis mida te ootate? Midagi rammusat ja talupoeglikku? Vale vastus! Siin majas tähendab see kahte pöidlaotsa suurust kuubikut, mille vahel paikneb vutimuna ja kapsakuhilake. Ning leemeke kallatakse sellele peale alles otse lauas, sinu nina ees.

Leemeke ise on mõnusalt röstine ja kehakas, ehk küll tsibaruke soolane, aga see pole üldse häiriv. Sea kõhuliha röstitud kuubikud on õrnpehmed ja imeliselt rammusalt maitsvad, nii et nendest täiesti piisab su lihahimu rahuldamiseks. Suitsuse vinega kapsakuhilake ja üllatavalt magusakalt mekkiv marineeritud vutimuna mängivad ülejäänud kausisisuga kenamail moel kokku, nii et tulemuseks on rõõmus rahulolu.

Kui seda va teenindusapsakat poleks juhtunud, siis soovitaks seda puhvetit kindlamalt, hetkel aga sammun mõtlikult pimedasse sügisõhtusse, kehitades ülestõstetud mantlikrae all nii-ja-naa liigutusega õlgu.