Foto: Manona Paris
Toiduuudised
18. november 2019, 09:28

LÄTI 101: jultunumalt õunu ja söakamalt köömneid ehk Liivimaa maitsed Läti poolt mekituna

Miks minna esmaspäeval 101. sünnipäeva tähistavasse Lätisse? Sööma? On seal siis nii hea ja eriline toit? No ega nii teistmoodi ju pole, aga kui tahate veidi enam maitseid, krehvtisust ja nüansse, siis kuub selga ning lähme ja sõidame seekord veidi kaugemale, kui piiripealsed odava alkoholi poed.

Põhja-Lätis paiknevad Vana-Liivimaa alad on konservatiivse maitsega väärt sihtkoht. Kaugele ei pea minema, maitsed on tuttavad, ent nüansirikkamad. Sügavamad. Nagu keegi oleks julgemalt värve lisanud, kasutanud enam marinaade, lisanud küüslauku. Toidud on sarnased, aga samas erinevad. Rohkem kaunvilju. Jultunumalt õunu, ka soolastes roogades. Maitsvamad sõirad. Söakamalt köömneid. Karamelli, kärsatanumalt. Kõiki neid toredaid asju, mis meilgi olemas, aga tagasihoidlikumalt.

Liivimaa toidutuuriks parim sõlmpunkt on Valmiera linn. Kaunis unise nukuliku linnana tunduv asum sisaldab tegelikult ülikooli ning ohtralt pubisid ja kohvikuid. Ka restorane on piisavalt, et pidada midagi restoranide nädala laadset. Kohaliku peenema seltskonna üks lemmikumaid pühapäevalõuna veetmise kohti on restoran Vecpuisis.

Restoran Vecpuisis. Foto: Manona Paris

Hinnad aga – need panevad pideva inflatsiooni käes vaevleva eestlase suunurgad tõusma. Pole ju saladus, et meie elatustase ja keskmine palk on lõunanaabrite omast keskmiselt 20 protsenti kõrgem. Sama hulga võib julgelt maha arvutada hindadest. Midagi röögatult odavat pole, aga mõnus hinna-kvaliteeditase jääb.

Kohati, aga vaid kohati on küsimus keeles. Jah, inglise keel aitab nooremate seas välja. Vene keelt ega ka lätlased nii väga fänna, aga vanem generatsioon pursib innukamalt. Üldiselt saab hakkama ka kehakeelega – me pole nii erinevad. Ja naeratustega.

Toidutare väisas oktoobri alguses mitut Vana-Liivimaa Läti aladele jäävad turismitalu ja on sunnitud tõdema, et ka nende osas on pintslitõmbed kohati kodusest kandist tugevamad. Kaunid interjöörid ja läbimõeldud lahendused klientidele. Isegi oma lood on taga.

Kauni talukompleksi Arpus Laika ehk Väljaspool Aega  juurde käib kaunis legend sellest, kuidas seal aeg seisab. Kuidas see on koht, kuhu peitu pugeda halastamatu jumala Kronose eest ning otsida veidigi lõõgastust. Imekaunis koht, suurepärane pidulikemaks pereüritusteks ja konverentsideks. Bohovaib ja (mitte liiga) kujundatud maastik. Püüdlikkus, mis pole veel masinlikuks ja tehislikuks muutunud. Ainult et – tee, mis selleni viib, eeldab auklikkuse tõttu jõrmimat sorti maasturit. Ka teistes kohtades paistab silma nigel teevõrk.

Foto: Manona Paris

Kuidas siis ikkagi need toidud tunduvad? Esiteks tuleb mängu sesoonsus. Meie tuttav verivorst on käki kujul siin vaat et aastaringselt laual. Küüslaugulembus on siinmail tunnustatud ja teada, seda pannakse ka magustoitude sisse.

Üks lahedamaid kohti küüslauke avastada on Latvijas Ķiplok, mis asub umbes tunnise sõidu kaugusel Valgast.  Esmalt tehakse sulle selgeks, et küüslauke on väga erinevat sorti, Millist sa soovid, kas Valgevene suureküünelist või Läti pisemat, ent krehvtisemat isendit? Kas supi, pesto või šokolaadi kujul? Isegi kõrvarõngastena on küüslauk sealmail saadaval.

Küüslaugulõuna Foto: Manona Paris

Kindlasti tasub külastada kohalikke pisikesi õllemeistreid, mis pole tundmatud ka eestlastest kesvamärjukese sõpradele. Valmiermuiža õllepood ei vaja suuremat tutvustamist, gurmaanidel on see rada sisse sõidetud. Ent tasub veel väisata pisemaid virdevalmistajaid nagu näiteks Raiskumietist, mis asub Vana-Liivimaa orduriigi keskuse Cēsise külje all. Sealmail saab mõnusa magusapoolse tasakaaluka mekiga ja mitte nii kanget kaunis pudelis kesvamärjukest, mis mekib ka neile, kellele siinsete käsitööõllede poolkohustuslik vänge humalamõrudus sugugi ei sobi.  

Käsitööõlu Foto: Manona Paris

Toidutare külastas Lõuna-Liivimaad Põllumajandus-Kaubanduskoja kutsel.