Kolumnid

KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL | Pööning Viljandis: lihtsakoeline supike ei kõnele palju, aga tulemus on maitsev 

Karmo Tüür, 13. november 2019, 09:45
Pööning ViljandisFoto: Karmo Tüür
Viljandi puhvetite põld pole just nii suur ja lai nagu stepp. Pigem vastupidi, rohkem sellist väheldast aiamaad meenutav, mida pensionipõlve pidav vanadaam vanast harjumusest peab, pannes kasvama ikka neidsamu vanu ja läbiproovitud roosisorte, sekka paar mustsõstrapõõsast ja rida vaarikaid. Ei mingit erilist eksootikat, aga kena ja turvaline paigake ikka.

Seda rõõmsamaks teeb asjaolu, kui selles aiakeses mingi uus taimeke tärkab. Viljandis tärkas Pööningu nimeline ronitaim. Selles mõttes et ronima peabki mööda kitsast trepp kuhugi kõrgustesse, kusjuures sisenemise eel paneb korraks edasise ees kõhklema mõranenud ukseklaas.

Samal teemal

Ruum ise on pigem öölokaali või muidu peopaika meenutav, kuid kuna nad end ka puhvetina välja reklaamivad, siis kaeme ikkagi kööki. Või noh sellesse, mida see köök pakub.

Tööpäeva lõpule läheneval ajal olen ma ainumas kunde, kogu teenindus kulgeb seetõttu kiirelt ja asjakohaselt, kuigi ilma liialt pingutamata tähelepanu ja viisakuse osas (loe: ei mingeid tänan-palun-kuidasmaitses sõnu kasutamata).

Supimenüü kolmesest valikust pole minu esimest valikut ehk guljašš-suppi pakkuda. Rannakarbid valge veini leemes ei kõla minu diletantse kõrva jaoks nagu supp, seega tuleb võtta kolmas – koorene lõhesupp (4.50; lõhefilee, köögiviljasegu, sulatatud juust, vahukoor). Natukese liiga turvaline valik maitsejahtijale, aga mis seal ikka.

Napilt kümne minutiga jõuab minuni valge vigurtaldrik, täis üsna sama valget ja ilma viguriteta supikest. Lõhnas on õrn kalake ja värskelt jahvavatud must pipar, nii et sissejuhatus on kenake.

Leem ise on mõnusalt kreemine, üllatades meeldivalt oma julge magus-hapuka tooniga – aga see sobib siia väga kenasti! Rõhkevõitu porgandikillud, sipu kartulikest, parajas koguses lõhetükikesi. Kõik nii nagu peab, ei mingeid erilisi vigureid, kuid siiski meeldiv ja maitsev kraam.

Teiseks roaks sai valitud kalalaine jätkuks „Sulajuustune ahjulõhe köögiviljavokiga“ (8.-EUR).

Prae nime järel sulgudes kirjas voki viieosaline koostis: porgand, sibul, kabatšokk, aedoad, paprika. Tegelikkus on kolmeosaline: juba tuttavad porgandikillud (nüüd täiesti toorena), kuid vähemalt on aedoad ja paprika saanud veidi veeta aega samasuguses magus-hapus leemes, mis ka supile tooni andis.

Kiire ragiseva kuumtöötlemise järgi see kraam igatahes ei maitsenud ning ka komponentide arvel oli toimunud arusaamatu kokkuhoid (kiir-karamelliseerunud sibul oleks ju kogu selle lihakõrvase pärl olnud!). Fooliumis küpsenud lõhepala on miinimum-maitsestusega, kuid sulanud juustune ollus annab siia oma hea rammu ja meki.

Supipöial on päris püsti – jah selline lihtsakoeline supike ei kõnele köögi kohta küll palju, aga tulemus on ju ometigi maitsev! Praepöial on ju ka veerandpüsti, ehkki ilma liigse vaimustuseta, nurisedes veidi voki teemal, kuid horisondist allapoole sõitmiseks pole kah päris põhjust.

Nii et mööndustega soovitamisväärne on see puhvet küll. Eriti kui võtta arvesse ümbritsevat üldpilti.