EVELIN ILVES: seda enam me need konarused välja silume – tagasiteed enam pole (16)

Mulgimaa metsas elades võttis mul umbes kaks aastat, kuni suutsin luua omale kohalikest farmeritest ja tootjatest võrgustiku, kelle käest osta värsket kohalikku toidukraami. Oma aed oli ammu enne seda olemas, aga talvevarud ning liha-, piima- ja munasaadused tuli ikka teiste hooleks jätta. Oma kanadeni ma ei jõudnud, küll aga õuna- ja marjaaia ning köögiviljapeenarde ja kasvuhoone rajamiseni.

Prügiga oli samuti kuidagi toredalt lihtne – seda lihtsalt eriti ei tekkinudki – mis ongi teoorias prügimajanduse kõige efektiivsem vorm! Kõik biojäätmed, nii palju kui neid üldse üle jäi, said kompostitud. Otse kasvatajalt-tootjalt saadusi ostes pole pakendeid ka peaaegu üldse. 

Tallinnas ja Hiiumaal pole nii toredasti läinud. Pealinnakodus on näiteks ainult segaolmejäätmete ja paberi prügikast. Süda tilgub iga kord verd, kui oma köögiviljakoored jms biokraami sinna segaprügikasti viin. Seadus nõudvat bioprügile oma kasti alates 10 korteriga elamust, aga meil on ainult kaheksa leibkonda. Nendestki pooled ei ela seal peaaegu üldse.

Mina aga oma kodurestoranis kokates ja kõik nullist valmis meisterdades toodan päris palju seda, mida võiks otse metsloomadele toiduks viia või lihtsalt kompostida. Vähemalt oma nelja-viie leibkonna jagu. Kaugelt enam, kui korterisse mõeldud vihmaussikomposter välja kannataks. Ka klaasi ja pakendeid lendab meie maja segaprügikasti kurvastavalt palju.

See segaolme võiks olla kõige kallim prügi äraandmise vorm, aga meil on kõige odavam. See ei innusta kiire elutempoga kodanikku ju sortima! Kes nii lolle regulatsioone teeb ja kelle huvides???

Hiiumaal on vastupidi – prügivedu on nii kallis, et paneb igaüht otsekohe otsima võimalust prügi üldse mitte toota. Mis tegelikkuses viib prügi põletamisele. Ka mina põletasin näiteks oma kohviku kuulsusrikkad biolagunevad nõud kõik ära, sest komposterit saarel polnud ja nõude äravedu oleks mu pankrotti ajanud... Kui keegi arvab, et see keskkonnahoidlik ja üldse normaalne on, siis... mina nende hulka ei kuulu. Aga töötavat lahendust pole ka suutnud välja mõelda.

Järgmised seiklused tulid jalgrattalembusest. Olen hea mitu aastat üritanud nihutada halva ilma piiri, millega mitte ei saa enam rattal punktist A punkti B kohale kulgeda. Ikka külmema, märjema ja tuulisema suunal. Kuni tänavu Suure Tormi päeval võtsin südame rindu, pakkisin ennast Leedus tehtud maani Ducktaili vihmamantlisse, jalga Sidase ilmastikukindlad saapad ja kätte voodriga nahkkindad – ning sukeldusin rattasadulas kallava vihma ja tormi-iilide kätte.

Kui ajakirja EMA pidulikule sünnipäevale täiesti viisaka ja kuivana kohale jõudsin – kuigi kohalolnute näolimed mind ikka enamvähem kohtlaseks pidasid- otsustasin, et võin igale poole ja iga ilmaga mõnusalt rattaga minna. Jess!

Kohe pidi algama mu residentuuri Tartu-tsükkel ja mulle meeldis idee sinna rongi ja rattaga käima hakata. Kuni tõdemuseni, et hommikuste rongidega Tartusse saab vabalt ratta kaasa võtta, aga õhtustega tagasi tulles ei saa... Elronil on kahjuks ka teisi tobedusi ka oma teenustes välja pakkuda...

Nii et – teekond keskkonna hoidmise poole on Eesti Vabariigis oi kui okkaline. Aga mida rohkem meid seda ette võtab, seda enam me konarused silume. Tagasiteed enam pole...

***

Selle tõdemuse peale jagan teiega üht turvaretsepti lapsepõlvest. Minuvanused mäletavad, misasi oli Poola kaste. Selline munamöks, mis käis koos praetud kalaga.

Mõnede mälu ulatub kaugemale vanavanaemade aega, mil taluköökides eriti pidulikel puhkudel või-muna kastet tehti. Eriti kui menüüs oli mõni valge järvest püütud kala, millel endal rasva peaaegu polnudki. Seda andiski kalale too rammus ja maitsev kaste, mida natuke nüüdisaegsemaks tuunisin.

Pakkusin seda koos Võrtsjärve kohaga ühel multikulti-õhtusöögil ja kõigile meeldis – mongoollasest indoneeslase ja prantslasest ameeriklaseni. Tasub teinekord teha!

200 g võid

3 muna, keedetud 7min

peotäis tilli ja peterselli, estragoni või tüümiani võib ka panna

1-2 spl kappareid

musta pipart, meresoola

1 tl õunaäädikat

Vana Tallinnat või kalvadosi (saab ka ilma)

Sulata pool kogust võid madalal kuumusel, prae selles kapparid helepruuniks.

Seejärel sega sissse hakitud roheline ja mõne aja pärast hakitud munad.

Kõige lõpuks lisa ülejäänud või ja lase õrnalt sulada, maitsesta soola, pipra, õunaäädika ja mõne tilga kange alkoholiga.

Suursugune lisand ongi valmis!

Sobib koha, haugi, ahvena, karpkala jt meie valgete kalade juurde. 

Armastust teie padadesse ja südameisse!

Evelin

Pika tn kodust