Kolumnid

KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL | Café Peccadello Pärnus – mis kuramuse sööklalik-hoolimatu värk see on, ma küsin? (6)

Karmo Tüür, 6. november 2019, 09:28
Foto: Karmo Tüür
Suur osa Pärnu kesklinna kunagisest funktsioonist ehk kaubandusest on ära kolinud. Muu hulgas Kaubamajaka nimelisse kobarpoodi, kus teise korra peal on kenasti pead-jalad koos samamoodi kobaras ka umbes neli-viis söögipesa.

Mõnes mõttes on see ju isegi arusaadav kontseptsioon, ehkki kõrvalkohvikute titekisa ja muu ülekanduv mürafoon ei jäta just kuigi mõnusat ja kaua istumisele kutsuvat muljet. Üks pesake kannab nime Café Peccadello. Interjööril ja muul miljööl peatuda pole mõtet, tegu on pigem üsna funktsionaalse puhvetiga, mis miskipärast on võtnud nimevalikus peenutseda.

Tööpäeva lõpusel ajal oli asutuses ka u 4-5 laudkonda, kuid teenindus käis letis nii ehk naa, seega ei pidanud ka ootama. Seejuures olen suhteliselt kindel, et siis oleks ma pidanud ilmselt pikemalt ootama, kuna hetkel käis leti taga ilmselt uue piiga väljakoolitamine. Vanem kolleeg aitas preilil nii aru saada tellimusest kui ka leida õigeid nuppe, kuhu kassamassinas vajutada.

Igatahes tegin järgmise valiku: seljanka (4.90) ja konjakis praetud maks (9.90). Ah et miks ma neid koos nimetan? Tavaliselt ju mainin toidu nime sel hetkel, kui asun teda kirjeldama? Aga sellepärast et – no TERE PÄRNU! – need toodi minu ette KORRAGA! Jälle!

Ainult ja ainult Pärnus juhtub sellist suhtumist, mille peale ma hakkan juba kurjaks muutuma. Mis kuramuse sööklalik-hoolimatu värk see on, ma küsin? Kui võtsite vaevaks koha nimes peenutseda, siis proovige teeninduses kasvõi elementaarsetki taset hoida! Kunde ei tule ju sellisess kohta kiirlõunat kugistama, vaid toitu nautima ... või olen ma millestki valesti aru saanud, mh-ah?

Igatahes – kui nüüd proovida positiivsema tooni peale minna – toodi mulle mõlemad toidud juba 6 minutit peale tellimuse esitamist. See on ju vist hea, või kuidas (proovin mitte uriseda samal ajal jahtuva prae teemal)?

Seljanka osutus olevat äärmiselt lihtne, ent maitsev. Leemeke oli piisavalt happeline ja mõõdukalt vürtsikas. Tahkemast osast koosnes see küll peamisel vaid viinerist ja keedusingist ning sibulast, ei mingeid seitsmeid lihasid või muud sellist. Supi sisse poetatud hapukoor, oliiv ja maitsemuru. Noh vaata kõik kõneles sellest, et kokk töötab kitsastes oludes ... aga ta teeb seda paganama hästi! See suptšik maitses tõepoolest mõnusalt.

Konjakis grillitud maks kartulipüreega. Hmm, kuidas konjakis grillimine käib? Aga mis ma norin, ka see toit oli väga ja väga heal tasemel! Üllatavalt õhukesed maksaviilakad (nii saab vist küll ainult külmumise piiril olevast maksast lõigata?) olid superhästi maitsestatud ja grillised. Kreemine kartulipüree ja lihtne bešamellkaste. Õunaäädikaga timmitud salatileheksed, kurk ja tomat. Lihtne, kohe hästi lihtne, aga väga maitsev!

Kokkuvõte tuleb nüüd siis ülimalt kahetine.

Koka tööd kiidan mina väga, võime lihtsatest komponentidest ilma liigse peenutsemiseta esile manada nende parimad omadused väärib väga kiitust – nii supi- kui praepöial on üsnagi püsti.

Aga vaata seda teeninduse pöidlaga tahaks kuhugi tõmmata suuuure ja pika miinuse.

No kasvõi küsige ennem, et kas kunde järsku tahab kahte rooga korraga lauda? Mina ei taha! Teine käik peab lauale maanduma esimese järel, mitte ennem, mitte samal ajal, vaid järel!

Õpeta nagu oma lapsi, jei bogu!