Kolumnid

KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL | Wana Wiipuri: arusaamatu nagu pärismaalaste lõunasöök aadlipreili jaoks 

Karmo Tüür, 30. oktoober 2019, 09:12
Politoloog, õlleentusiast Karmo TüürFoto: Aldo Luud
Pikk tänav on nagu viinamarjakobar, mille külge on haakunud ridamisi marjakesi-puhvetikesi, üks kenam kui teine. Mõned marjakesed maa peal, mõned aga hakanud kartuliks ja roninud maa alla. Keldribaaride ajastu olla mõnede meelest otsa saanud, aga näe keldrirestoranide oma pole seda mitte.

Üks kartulimarjake kannab nime Wana Wiipuri. Tööpäeva õhtusele ajale vaatamata on see üsna täis vanema-ealisi põhjala poegi ja tütreid. Saalis askeldab sobilikult hallipäine härrasmees, laveerides kiirelt ja osavalt laudade vahelt, visates kundedega sobilikku nalja ja kandes üha uusi taldrikuid-pudeleid lauda. Sellest on kohe kahju, et meie komberuumis on see nii harv – näha soliidses eas härraseid selles vanas ja õilsas ametis.

Samal teemal

Lappan lahedalt vana ajalehe moodi menüü läbi ja tõden rahuldusega, et paberkandjal ja veebis on ühesugused pakkumised – need kipuvad tihtipeale erinema.

Esimeseks valikuks võtan borši (6.40 EUR) ning täpselt 10 minutiga ongi see lauas. Nojah, a la carte see pole, aga borši kiiruga ei keedetagi. Seda enam, et see boršš on üles ehitatud noorlooma keelele – selle vaaritamine võtab ikka päris jupp aega! Koos suptšikuga saabub lauda ka komplimentaarne viinapitsike ja leib/või. Teenindus kulgeb, nagu öeldud, kiirelt ja asjalikult, samas pigem lihtsalt kui hoolitsevalt.

Supp ise on igati OK, soola-happe-vürtsi-magusa tasakaal on kenasti paigas, kuid mingeid erilisi muljeid siiski ei jäta. Leemes puudub küllusetunnet pakkuv liharamm, keele keetmine eraldi jätab oma paratamatu jälje. Küsitav on ka hapukoore lisamine otse supi sisse, alati oleks mõistlikum see eraldi serveerida.

Teiseks toiduks valin veisepõse (hautatud veise põseliha / kartuligratään / veini-kirsikaste; 18.80EUR), mille saabumiseks läheb ligi 30 minutit. On siililegi selge, et seegi pole mitte tellimise peale valmiv roog, veisepõsk vajab väga pikka haudumist. Kartuligratään on mage, kuid mõnusalt koorene ja ürdine, põhitooni annab vist rosmariinike. Salatikuhila meeldivalt happeline-mahlane kasteke ja värskelt pealeriputatud soolahelbed loovad karge koosluse.

Kahe väikelapse rusika suurused põseliha tükid on parimal moel pehmeks küpsetatud, liha ise pikakiuline ja liimjas – täpselt nii nagu peab.

Aga miks on see hõrk lihane amps parimat rakendust vääriva põhjalikkusega üle mäkerdatud kastmega, mille servani täis kausike veel eraldi kõrval seisab, sellest küll aru ei saa. Esiteks ei lase see lihast endast aimu saada, teiseks on kaste ise selline arusaamatu nagu pärismaalaste lõunasöök aadlipreili jaoks. Umbes säärane, mida odavamate tšurtšellade valmistamiseks kasutatakse Gruusias. Õrnalt magus, veidi kaneeline, arusaamatult marjane ja näeb välja nii, nagu oleks sellesse jahu segatud. Sellise ebamäärase pläusti kuhjamine lihale tekitab tublisti rohkem kahju kui kasu.

Kokkuvõte tuleb seega selline loiupoolne. Otseselt halvasti pole midagi, aga mingit põhjust aplodeerida kah pole. Nii supi- kui praepöial on pooles vinnas, arutledes kahtleval moel küsitud hinna ja pakutud toiduelamuse suhte üle.