EVELIN ILVES: halloo, halloween?! Need kommertspühad ju sunnivad mõttetut kräppi kokku ostma (26)

Kusjuures vaene peksukott on taas meie rahvuslik uhkus, magusabränd Kalev. Karma? No mis ta siis flirdib sissetungijatega, kui ise on omal ajal „õiged kommid” – mardi- ja kadripäevaks – tegemata jätnud. Mõnes mõttes parem ongi: mida vähem igasugu kahtlasi magusaineid sisse võtta, seda parem tulevik meie tervisele. Teisalt muidugi toidavad säärased kommertsaktsioonid pisut ka teadmist promotavast tähtpäevast või sündmusest. Ent halloween’i kommidest on minul täieti ükskõik, sest nad asuvad mu jaoks samal väärtusskaalal – puhas kommerts ja rahahimu ilma veenva väärtuse või sisuta.

Andol on tegelikult õigus. See väidetavalt iidsete kelti kultuuri juurtega püha on põgenevate iirlaste sabas üle mere Ameerikasse jõudnud ning seal kogu oma lopsakuses õitsele puhkenud. Kunagi aga olla tegu olnud pahade vaimude peletamisega – keltide kultuuris anti vaimudepäeva (1. november) eelõhtul viimase aasta jooksul hukka mõistetud hingedele uus võimalus mõne looma kehas sündida. Mõnedel andmetel tähistas see püha ka suve lõppu.

Mõlemad – nii eksinuile andestamine ja uue võimaluse loomine kui ka suve lõpp on ju tegelikult toredad põhjused, mida tähistada. Ka keldid tegid köögiviljadest laternaid – nii peetidest, kaalikatest kui õuntest – ent ameeriklased on halloween’i külge sidunud kõige hiiglaslikuma ja ameerikalikuma vilja – kõrvitsa.

Neid kolenägudega oranže, aga ka teisi värve kerasid kohtab USA kodude aedades juba septembrist saadik. Sest see ongi puhas kommertspüha – osta muudkui virnade viisi (tõesõna!) laternaid ja lastele jagamiseks kommihunnikuid. Ongi kõik. Vaimudest seal enam eriti ei kõnelda.

Meie ühiskonnal on selle „pühaga” kaks probleemi. Esiteks – vanaemad õpetasid, et toiduga ei mängita. Kohe tekib ju küsimus, et kuhu selle laterna-kõrvitsa sisu sai ja mis tolle ärakirjatud köögiviljaga pärast peale hakatakse?

Kui nad kõik loomaaeda või seafarmi jõuaks, oleks poole rahulikum. Aga elu näitab, et nii see pole. Teiseks oleme harjunud pühaks pidama ikkagi püha, mitte lihtsalt tarbimisele õhutavat poolkunstlikku kommertstähtpäeva. Ostlemist pühaks meelelahutuseks pidav ühiskond aga ilma nendeta ei saa. Need „pühad” lihtsalt töötavad ja tõesti sunnivad suurt hulka inimesi mõttetut kräppi kokku otsma.

Kuid on ka toredaid tarbimispühi. Näiteks Valentini ehk sõbrapäev. Headest sõnadest on siin pimedamal maakera poolel alatasa puudu ja väikse śokolaadisüdame sõnum jõuab kindlasti enne südamesse kui puusa peale. Nii et – kallis Ando – aituma Kadri-ja Mardipäevale osutamast! Aga võtkem pigem rahulikult. Kui kõrvitsast lõpuks kooki teeme või ta vähemalt biojäätmeisse viime, pole sel halloween’il häda midagi. Visakem viha üle parda ja meisterdagem parem üks kook! Miks mitte seekord kõrvitsast.

Olen selle retsepti oma failidesse kunagi salvestanud Linnukoogi nime all. Tõlkes tähendab see, et tegu on minu tütre tirtsuaja lemmikuga. Proovime nüüd uuesti, ehk mekib teismelistele ka. Eriti neile, kes kõrvitsatest laternaid teha ei soovi:

Linnukook ehk mango-kõrvitsa kook

1 kg puhast kõrvitsat

500g mangopüreed

500 ml rammusat maapiima

100 g pruuni suhkrut

5 muna

200 g kartuli või maisitärklist

100 gr pekaanipähkleid (või kreeka)

näpuga soola

vaniljet

kui soovid, maitseks mõni tilk Vana Tallinnat (ära siis lastele paku)

Tükelda kõrvits, keeda või küpseta väikse suhkruga pehmeks, sega mangopüreega, hauta aeglaselt paksu põhjaga potis vesi välja, püreeri.

Seejärel sega juurde piim, tärklis ja sool. Vahusta munad pruuni suhkruga, maitsesta vanilje ja Vana Tallinnaga, sega kõik kokku, kaunista pecani pähklitega, küpseta 180C juures veevannis 50 minutit.

Jahuta, serveeri jäätise või vaniljekreemiga. Head pühitsemist!

Armastust teie padadesse ja südameisse!

Evelin

Kadrioru Nopist