Kolumnid

EVELIN ILVES: miks sa Hiiumaale perearstiks ei lähe? (63)

Evelin Ilves, 26. september 2019, 07:36
Evelin IlvesFoto: Ed Labetski/erakogu
Küsisin seda ühelt Hiiumaad armastavalt tohtrilt, kes igal nädalal hiljemalt neljapäeva lõuna ajal kalli inglite saare poole teele asub, et siis nii hilja kui võimalik – tavaliselt esmaspäeva hommikul – pealinna naasta.

Ta on pikka aega mitmes välisriigis arstina väga korralikus teenistuses olnud ning vanus ja tunne olid ühel hetkel korraga sealmaal, et jalad lausa ise valisid kodutee Eestisse tagasi. Miks ta siis kümme korda väiksema palga eest meie pealinnas praktiseerib ega oma unistuste saarele päriselt elama – st ka töötama – ei koli?

Samal teemal

Süvenedes maal perearstina töötamise detailidesse, võtavad need enamikel noor- ja ka kogenud arstidest isu ära väikesesse kohta kolida. Vähemalt Eesti piires. Soome, Rootsi ja Norra maapiirkondadesse on Eestist hulgaliselt meedikuid siirdunud, sest seal kompenseeritakse isoleerituses töö- ja vastutusekoorem vähemalt rahaliselt. Mismoodi siis meil töö maal ja linnades või suuremates keskustes nii drastiliselt erineb?

Too tuttav tohter tõi esimese asjana välja, et päevast päeva tuleb elu- ja surma otsuseid teha üksinda. Väikses kohas pole kõrvalkabinetti kogenud kolleegiga, lähedal asuvat haiglat ega ka kiiresti kättesaadavaid moodsaid uuringuvõimalusi. Kujutlege, missugune vastutusekoorem on nii elu ja haiguste üle otsustada?! Eriti noorel arstil kulub sellises töökeskkonnas otsuse tegemise peale palju rohkem aega ja energiat, sest ta peab otsustamiseks reeglina kirjandust lugema, selmet üle ukse korraks kolleegidega konsulteerida. Kõik võtab kauem aega, aga oma palga väljateenimiseks peab su nimistu ikka sama suur olema, kui linna suures tervisekeskuses töötaval kolleeegil.

Teiseks on maal palju keerulisi ja kompleksseid probleeme, sest maainimene läheb reeglina arsti vastuvõtule siis, kui enam muud moodi edasi elada ei saa. See tähendab – siis, kui on juba enamasti hilja. Ravi planeerimine on sellistel juhtudel kordades keerukam, kui ukse taga hooajaliselt aevastavate patsientide rivi puhul. Taaskord kulub selleks keskmisest enam aega ja energiat.

Kolmandaks – perearst on Eestis ettevõtja, mis tähendab tegelemist kõigega, kaupade, tehnoloogiate ja ravimite tellimisest kuni raamatupidamise ja statistikani. Üksinda töötav tohter peab selle kõigega ise hakkama saama. Samas on säärane ettevõtja staatus kummastav, kuna tavapäraselt saab ettevõtja otsustada nii selle üle, mis koormusega ja mahus ta töötab kui ka oma teenuse hinnakujunduse üle. Perearstil need elementaarsed õigused puuduvad. Nii et tegemist on ettevõtjaga, kelle käed on piltlikult öeldes raudus – eks toimeta siis niimoodi motiveeritult, efektiivselt ja kasumlikult. Kuratlikult keeruline.

Riik on ajapikku perearstidele aina kohustusi juurde tekitanud. Nii saavad kõigega, mis neilt täna oodatakse, toime peamiselt suuremates keskuses mitmekesi koos töötavad tohtrid, kes suudavad palgata piisavalt õdesid ja abisid, kelle vahel töökohustusi jagada. Maal töötav perearst ei saa ka osalise ajaga enda kõrvale noort tohtrit palgata, sest Eesti seadusandluses pole seda ette nähtud!

Noored arstid on aga tänapäeval sootuks teistsuguse sättumusega, kui 50 aastat tagasi arstiks õppinud. Nende jaoks on normaalne, et põhitöö kõrvalt jääb aega ka muude huvialade jaoks. Oma elu kujundamise ja aja peremeheks olemise nimel on nad valmis väiksema koormusega töötama. Miks mitte seda neile võimaldada? Praegu on noorarstidel igati mõistlikum Soome minna, sest esmatasandi töökohad ei nõua seal isegi residentuuri läbimist. Töö koormusest, korraldusest ja tasustamisest rääkimata.

„Kui Hiiumaale perearstiks minnes terendab mulle olukord, kus mul on vähe raha, hiiglaslik koormus ja aega enda jaoks pole üldse, ei tee ma seda iialgi,” nentis too tuttav kogemustega tohter, kes aina suurema osa oma ajast just seal saarel veedab. Miks peaks seda tegema noor, kellele kogu maailm avatud?

Kuna arstide töökorraldus Eestis ei võimalda tihti ka täisväärtuslikku tervislikku lõunat koos värske õhu pausiga enesele lubada, jagan siinkohal üht kiiresti valmivat pannirooga, mille saab hommikul 10–15 minutiga valmis teha ja kasvõi tööle kaasa võtta:

Kogus 2-le:

1 klaas kinoad (keeda ära eelmisel õhtul)

1 tomat, hakitud

pool väiksemat suvikõrvitsat, hakitud

1 mugulsibul, hakitud

2 küünt küüslauku, peeneks hakitud

peotäis rohelisi lehtköögivilju (lehtkapsas /inglise keeles kale/, lehtpeet või -naeris, spinat või rohesibulat, murulauku)

võimalusel värskeid või soolatud metsaseeni või värskeid šampinjone, shitaakesid, portobello vms nn poeseeni, hakitud

1-2 spl hakitud feta või mozzarella juustu

praadimiseks head õli või võid

Kuumuta pann õliga madalal kuumusel, alusta küüslaugu ja sibulaga, seejärel keera kuumust pisut juurde ning viska pannile seened, suvikõrvits ja tomat.

Kõige viimasena lisa juurde hakitud roheline ja juust. Sega kokku kinoaga, maitsesta meresoola ja musta või valge pipraga ja tore roog ongi valmis.

Ära üle prae – värskus ja kergus säilitavad toidu maitse ja väärtuslikud toitained ja vitamiinid. Sobib nautida nii soojalt kui külmalt. Parem, kui sa ei tapa oma toitu tööl mikrolaineahjus...

Ning kõik, kes peavad siseruumides töötama – minge metsa kohe, kui vabadusse pääsete!

Armastusega,