Olen Margit Härma, kirgliku ja põhjaliku seentetundja, vaat et elusa seeneatlase käest õppinud, et osa seeni tulevadki maapinnale oma ilu näitama vaid igal kolmandal aastal. Kui täpselt need aastad sul seenel käimise mõttes vahele jäävad, võib kergesti terve kümnend mööda minna, enne kui mõnd oma lemmikut taaskord kohtad.
Aga nukrutsema ei tasu jääda, sel aastal on kõike külluses. Mulle meeldibki kõige rohkem teha retki korraga ainult üht tüüpi seente järele. Siis on hasart suurem ja pärast nendest hoidiste tegemine samuti kordades lihtsam ja vähem aega nõudev. Sest just puhastamine ja kupatamine – hakkimine-keetmine-küpsetamine jne on pika mõnusa värskes õhus veedetud päeva lõpus teinekord tõeline tüütus.
Nii ma korjasingi eelmisel pühapäeval ainult soopilvikuid, mida isegi marineerimiseks kupatama ei pea. Kui soovid ilusat eredat värvi säilitada, tuleb need lihtsalt hea õli või gheega/võiga kergelt mõlemalt poolt läbi praadida ning siis saad neid kas tervete „steikidena” või ribadeks hakituna külmutuskottidesse (õhk aja välja!) pakituna hiilgavalt sügavkülmas säilitada. Maitset on neil ka omajagu – ka lihtne võileib sellises „seenesteigiga” on ülimaitsev.
Sel aastal olen juba jõudnud teha ka puravike, kuuseriisikate ning männiseente retke. Ja hasarti jätkub, sest juba sel pühepäeval läheme koos Margitiga metsa, et juba esmaspäeval minu juures üks põhjalik seenenäitus, koolitus ja õhtusöök valmis kokata. Ootan seda tõelise õhinaga!
Seened, mis ravivad
Aga viimati metsas olles meenus mulle, et seened on ju tegelikult adaptogeenid. See tähendab, et nende mõju avaldub vastavalt peremeesorganismi vajadusele. Piltlikult öeldes - kui vaja midagi suurendada, siis suurendame, kui aga hoopis vähendada, siis mõjume selles suunas.
Ja mulle meenus üks unustamatu külaskäik Hiina, Pekingis asuvasse maailma suurimasse Hiina Traditsioonilise Meditsiini (HTM) Instituuti. Selles asutuses õpetatakse arste sootuks teistmoodi kui Lääne ülikoolides. Isegi organsüsteeme käsitletakse seal teisiti kui meil. Diagnostikast ja haiguste ning terve olemise kontseptsioonidest rääkimata.
Muu hulgas sain külastada ka apteeki, mis nägi välja nagu üks suur teeheinade ladu või herbaarium. Igal pool suured kuivatatud ürtide, seente, isegi loomade või roomajate kehaosad... isegi kõhedaks võttis hetkeks.
Patsient ulatas apteekrile arsti poolt käsitsi sirgeldatud retsepti, kuhu olid üles tähendatud just individuaalselt temale määratud taimede jm kraami nimed ja kogused, mis ühte suurde kotti kokku korjati ning seejärel suunati too „heinapall” tablettimisse. Mõne aja pärast sai patsient kätte kotitäie erinevates rohepruunides toonides ilusaid tablette, mida ta siis vähemalt 3 kuud, aga enamasti ka kauem, tarvitama pidi. Looduslik ravi enamasti momentselt ei mõju.
Tol korral külastasin ka THM muuseumi, kus demonstreeriti nii ussipeeniseid kui näiteks taime, mis osa oma elust hoopis tõuguna elab. Seegi imetegija taim, tegelikult seen nimega cordyceps (kedristõlvik - toim), mis juba aastaid nüüd ka Eestis apteekides saadaval, on paljudele tuttav.
See seen koloniseerib ühel oma eluetapil putukate vastseid ning sisuliselt kasvab neist läbi, ajades maa pinnale pikki elegantseid varsi. Neid siis ravimi valmistamiseks kogutakse ja kuivatatakse. Hiina meditsiinis on seda imeseent aastasadu, et mitte öelda tuhandeid kasutatud.
Vaat et imeravim
Tasapisi on ka Lääne meditsiin hakanud asja uurima, kuna mitmekülgne ja võimas mõjuväli äratab huvi. Hiinlased on cordycepsi abil turgutanud immuunsust, ravinud põletikke, südame rütmihäireid, aga ka vererasvade ja kolesterooli ainevahetuse ning isegi diabeetilisi hälbeid. Vanemad inimesed on abi saanud väsimuse ja energiapuuduse vastu ning muidugi on kuulus tema seksuaalset võimekust tõstev toime.
Hiirte ja katseklaasikatsetes on cordytsepsil avastatud kopsu-, jämesoole-, emaka-ja mitmeid verevähirakke hävitav toime. Inimuuringud on tõestanud tema sportlikku võimekust parandavat toimet. Kadrioru aegadel võtsime pea igal sügisel mitmekuuse cordycepsi kuuri ette ja püsisime peaaegu alati terved.
Vahepeal olen oma immuunsuse hoopis probiootikumide ja külma vee hoolde usaldanud, aga lapse esimene sügisene köhatus tõi selle imeseene äkki mu meelde ja nüüd juba köögilauale tagasi. Midagi peab meie kliimas pimedal ja külmal ajal enda heaks tegema. Leidku igaüks oma.
Jagan seenelistele üht kiire ja toitva ning valgurikka roa retsepti, kuhu sobivad kõik seened, mida saab ilma kupatamata pannile panna: praegu on sellistest metsas puravikud, kukeseened, shampinjonid, murumunad, kitsemamplid, kuuseriisikad, sirmikud, soopilvikud...
Vaja läheb:
paar peotäit seeni, hakitud ribadeks
1 suurem valge või punane sibulate1, hakitud;
2 küünt küüslauku, hakitud peeneks
1 purk punaseid ube
2-3 porgandit, viilutatud
pool suvikõrvitsat, haki kuubikuteks
kui meeldib, paar kartulit
praadimiseks võid
maitsestamiseks ürte, mis meeldib (murulauk ja tüümian ning majoraan on super)
pipart ja soolat, tilk konjakit, kui on.
Tee nii:
Kuumuta madalal kuumusel sibul ja küüslauk või sees kuldseks, lisa seened ja tõsta kuumust, et liigne vedelik aurustuks, prae läbi, aga ära kõrveta.
Lisa porgandiviilud ja hauta kaane all u 10 min, seejärel lisa suvikõrvits ja oad, hauta veel 5 min. Kui läheb liiga kuivaks, pane võid juurde.
Maitsesta ürtide, meresoola ja värske pipraga ning paar tilka konjakit (või rummi) teevad selle lihtsa roa eriliselt aromaatseks.
Naudi metsikult head metsamaitset!
Armastusega,
Evelin
Nopist, Kadriorust
Kommentaarid