ÄRA NII TEE: 7 trikki, kuidas ei tohiks toiduga pirtsutavat last sööma meelitada (1)

Olukordi, kus järeltulija taldriku taga pirtsutab, võib olla kümneid erinevaid. Järsku ei kõlba toit, mis alles eelmisel nädalal pajast tilgatumaks söödi. Kuidas teha selgeks, et magustoit ei ole tõhus söömaaeg ning sellest ei peaks alustama. Ning ka seda, et süüakse sööki, mida vanemad valmis on teinud, see pole siin restoran, kus igaüks võib oma soove esitada - ehk ühepajatoit jääb ja ma ei keeda ühele makarone ja teisele pelmeene! Millest järgmine hetk on - ma ju vandusin, et ei hakka oma lapsi sööma sundima, aga...Ning ühel hetkel murdumine - issand, palun söö midagigi! Sa ei saa elada ju vaid tühjast õhust! 

Nõuandeid laste söömapanekuks on samuti tuhandeid. Nende seas on ka selliseid, mis on oma aja ära elanud või suisa valeks tunnistatud. Kuna iga laps on erinev ja universaalselt kõigile sobivaid soovitusi pole olemas, kogusime me seitse nippi, millega EI TOHIKS sundida last sööma. Tundub jube negativistlik? Ent vaadelgem asja nii: kui tead, mida ei tasuks teha, on sellevõrra lihtsam leida viise, mis teie perele sobiksid, vahendab Eatingwell.com.

Toiduga pirtsutamine on põngerjatel paratamatult esinev faas, mis jõuab kätte kaheaastasena. See on täiesti normaalne. Kui sa tahad, et laps sellest etapist võimalikult valutult üle saaks, kohtle iga keeldumist rahulikult, ära tee sellest mingit teemat. Ära tõmba sellele ka tähelepanu ning kohe kindlasti ära hakka rääkima kõigile, et sinu laps on halb sööja. Ära ka hakka teda sööma sundima. Uuringud on näidanud, et pidevalt halvaks sööjaks tituleeritud väike inimene teadlikult vastavalt käituma. Lisaks on uuringud näidanud, et enamus toiduga pirtsutajatest hakkavad ühel hetkel täiesti tavaliselt sööma. 

2. Ära tee lastele eraldi toitu.

Sest muidu ei hakka nad iial teisi asju sööma, kui makaronid ja praekartulid. On väga mugav lastele kogu aeg üht toitu pakkuda, ent maailmas on nii palju teisi rooge ja maitseid. Toitumisspetsid soovitavad teha üks õhtusöök tervele perele ning aseta lauale ka kausike või vaagen asjaga, mille puhul oled kindel, et seda söövad kõik - näiteks leivakorv või puu- või aedviljataldrik.  

3. Ära piina neid kogustega

Lapsed teavad sünnist saati üsna täpselt, kui palju nad peaks sööma. Seda nimetatakse intuitiivseks söömiseks. Sõltuvalt päevast võib see olla väga erinev. Sina vanemana ei saagi teada, kas täna isutab või ei taha ta peale joogi suurt midagi. Seega palun ära riku oma lapse loomulikku isu ära oma nõudmistega stiilis: palun veel üks makaron. Uuringud on lisaks näidanud, et sööma sunnitud lapsed söövad kokkuvõttes vähem ning need, kel ei lubata süüa, üle.

Lisaks muudab sund söögiajad ebameeldivaks. Niisiis, lepi sellega, et ühel päeval küsitakse juurde, teisel aga näkitsetakse natuke leiba.

4. Ära anu, ähvarda ega ürita ära osta

Kui muudad õhtusöögi pantvangidraamaks - aga kui sa ikkagi ei söö, siis juhtub nii ja kui sööd, hoopis naa - pole sellest head nahka oodata. Laps saab su meeleheitest suurepäraselt aru ning manipuleerib halastamatult vastu.

Magustoiduga ähvardamine on samuti väga ohtlik. Toit ei tohi muutuda auhinnaks. Ehk pannkooke peaks saama igaüks, mitte see, kes suutis pekitükkidega hernesupi ära süüa. 

5. Ära rõhu toidu tervislikkusele

Sina kui täiskasvanu võid ju näha taldrikul C-vitamiini ja lahjat proteiiniallikat, su laps aga ei suuda niimoodi maitsetut ja kuiva kraami oma peas söödavaks muuta. Lastele loeb väga, kui toit näeb isuäratav välja ning maitseb hästi. Innusta last hoopis hea maitsega - proovi, see on nii imemaitsev! Serveerimine on väga oluline. 

6. Ära lase igal pool kodus süüa

Täpsemalt - ära luba teda taldrikuga teleka või arvuti ette ja kui sa ka ise seda teed, lõpeta kohe. Süüakse köögis või söögituas. Muud kohad on ette nähtud teisteks tegevusteks ja rikuvad isu. Istuge hoopis kogu perega koos laua taha ja sööge koos. See on lastele tegelikult peresidemete tugevdajana väga tähtis, isegi kui nad alguses tunduvad lauas mossitavat. 

7. Ära loe suutäisi

Jah, see on jube - paned söögi taldrkule ja järletulija ei söö. ja nii juba mitu korda järjest. Või võttis vaid kolm ampsu. Ära hõõru seda talle nina alla, parem einesta koos temaga ja näita enda eeskujuga, kui maitsev see roog on. Ja ole kannatlik, vahel võtab laste korralikult söömahakkamine aastaid. Mõtle, et ühel hetkel on ta teismeline, kes sööb kogu köögi tühjaks ja siis meenutad sa neid titeea söömaraskusi omalaadse kahjutunde-heldimusega. 

Lõppsõna

Laste söömasaamine on raske töö. Ja kuigi me tõime välja, mida mitte teha, on sul kindlasti palju nippe ja knihve, mis töötavad ja on head. Me kõik anname endast parima, et me lapsed sööksid ja oleme seetõttu väikest paid väärt. Elu pole kunagi täiuslik, kui päris aus olla, on need enamasti sellest üsna kaugel. Kuid vältides mõnd ülaltoodud levinud taktikat saab oma söömaaegu veidi vähem stressitekitavamateks muuta.