Kolumnid

EVELIN ILVES: need, kes terve suve 24/7 tööl on olnud, põgenevad (54)

Evelin Ilves, 29. august 2019, 08:30
Evelin IlvesFoto: Ed Labetski/Erakogu

Need, kes terve suve 24/7 tööl on olnud, põgenevad. Sest olgugi su töö puha maises paradiisis, tuletab kõik su ümber meelde ikka ja taas kohustusi ning muidugi tööd.

Samal teemal

Et sellest rattast maha saada ja uuele ümber lülituda, on vaja keskkonnavahetust. Ja mitte ainult. Tundsin teravalt, et ringiuitamine või veel vähem kusagil rannal lebamine mind möödunud magusast kõrgepingest maha ei lae ega algavaks sügiseks ei energiseeri. Enda sisekõnet seekord mööndusteta usaldades teadsin äkki, et vajan ülesehitavat ja loovat koormust nii kehale, meelele kui ka hingele. Ja lunastasin pääsme nädalapikkusesse joogalaagrisse ühel kaugel Kreeka saarel. Seega lendasin päev pärast Hiiumaalt naasmist „Kreeka Hiiumaale”.

Kümmekond aastat tagasi, kui sedasama romantilist väikesaart külastasin, poleks ma osanud ettegi kujutada, et siin juba mitte kauges tulevikus joogalaagreid hakatakse korraldama. Sealkandis polnud sel hetkel ühtegi joogaõpetajat ja Sasy – kes nüüd meid siin juhendab – elas täisverelist noore naise lõbusat pidutseja-elu.

Tookord, kui siia saarele esimest korda sattusin, elasin küll lihtsas, ent väga heas hotellis ja meie ümberkaudsetes külades kohtas ainult maalähedasi taverne, rohkesti kohalikku ja imemaitsvat toitu kuldse oliiviõli, tüümianimee ja ulmeheade mereandidega, viinamarjadest, puuviljadest ja retsinast* rääkimata.

Hommikusel jooksuringil nägin kohalikke aedasid kastmas ja värskeid hiiglaslikke kaheksajalgu pesunöörile riputamas. Ja kuigi see kõik on siin õnneks endises eheduses alles (jah, ka kruusateed!), on siin nüüd ka ainult joogale pühendunud keskus koos privaatse ranna, oma taimetoidurestorani ja imearmsa külalistemajaga. Mida jooga küll siin Hippocratese ja Sokratese maal teeb?!

Kohale jõudes selgus, et samasuguse imestusega piidlesid õpetajat ja üksteist ka kõikjalt maailmast retriiti saabunud joogatajad. Muide, neist ainult üks oli varem sama pikalt seda ala harrastanud kui mina – kümme aastat. Tema oli prantslannast jooga- ja tantsuõpetaja Austraaliast. Lisaks leidsin õhtusöögilaua ümbert oma uute kaaslastena järgnevaks nädalaks veel noore advokaatide paari Iirimaalt, investeerimispankurite paari Londonist, Ameerika miljonäridele spetsiaalreise korraldava ettevõtja Prantsumaalt, pikast raskest haigusest taastuva õpetajanna Norrast, ühe spordihullu Kreekast ning teise Itaaliast ja veel ühe rännumehe kusagilt Briti kunagisse kolooniasse kuulunud India ookeani saarelt.

Tõeliselt kirev seltskond! Ja mille üle nad arutlesid? Ikka selle üle, et miks jooga ja kuidas see juhtus, et Kreekas???

Tõsi, jooga kodumaa on India. Igas joogaruumis kohtame mõne selle kandi jumala või jumalanna kuju, altarit, ohvriandi ja küünlaid, ent suhe jooga enda kui elamisviisiga on sootuks erinev. Hindude jaoks on tegu religiooni, mitte elustiiliga, ammugi spordiga. Ja tavalised hindud seda üldse ei harrastagi.

Ehk viimaste aastate jooksul, Läände levikuga, on ka moodsad hindud jooga oma elustiiliks seadnud. Liiatigi pole see iialgi kuulunud sealsete naiste ellu. Naistel olid templitantsud! Ent Läände jõudes on kõik vastupidi. Jooga pole meessoost erakute elamisviis, vaid täidab üha suurema hulga nii naiste kui meeste igapäevaelus tähtsat rolli. Isegi elutähtsat.

Kuid inimene pole ei looduse kroon ega ammugi universumi peadirektor. Ta on lihtsalt üks looduse osa. Seega vajame kõik tasakaalus ja terve elu jaoks terveid suhteid omavahel, aga ka kindlat sidet looduse ning jumalaga. Ükskõik, kuidas teda siis nimetame. Jooga, mis õpetab keha, meele ja vaimu tasakaalu leidmist ja hoidmist, juhatab end ogaraks töötanud urbanistid tagasi hingestatud, iseennast, ligimest, loojat ja loodust austava eluviisi juurde. Nii lihtne see ongi.

Ent sobivaid – elavaid, terveid ja puhtaid – keskkondi pole maailmas palju alles jäänud. Linnastumise ja intensiivpõllumajanduse prügimäed ja mürgijõed ning metsade jõhker „majandamine” on loomulikud looduskeskkonnad Euroopas säilitanud enamasti vaid äärealadel. Neid on veel Eestis, Lätis, Leedus, Poolas... Balkanil... ja muidugi Kreekas.

See, mida veel mõnd aega tagasi arengupeetuseks nimetati, hakkab tasapisi taas pärliks muutuma. Haruldaseks ja puhtaks väärtuslikuks oaasiks keset inimese loodud reostust, aplust ja hävitamist. Nii tuleb rõõmuga India poole kummardada ja tänulik olla, et ta kinkis tõrviku end pea pimedaks tarbinud läänlastele. Ja loota, et ehk oskame seda paremini käsitleda, kui kunagist Kreeka kingitust maailmale – demokraatiat.

Millist retsepti Kreeka rikkalikust varamust küll jagada? Valisin ühe kõige lihtsama, mida tehakse igas Kreeka kodus ja mis kuulub sarnasesse raudvarasse vanaema pannkookidega. Ent on isegi lihtsam teha. Nagu meie pansioni vastuvõtus toimetav Ada ütles: kui lapsed hakkavad vinguma, et tahavad midagi head ja kohe, siis just seda nad siis saavad – halvaad – ning on rahul ja õnnelikud:  

(Manna) halvaa

1 klaas oliiviõli (kasuta muud head õli, kui oliivi maitse ei meeldi)

1,5 klaasi mannat (durumnisust või täistera- või hoopis maisimanna, aga mitte see tavaline valge pehme plödi)

Kuumuta neid koos paksu põhjaga potis madalal kuumusel, kuni manna muutub kuldseks. Lahusta teises potis 1 klaas (või ka vähem!) suhkrut 2 klaasis vees ja lase keema tõusta – saad siirupi.

Seejärel sega siirup ettevaatlikult (võib ohtralt mullitada!) manna-õli seguga. Lisa maitseks pisut soola, kaneeli, rosinaid, purustatud pähkleid, pisut sidrunimahla ja/või riivitud sidrunikoort – seda, mis meeldib!

Kalla ahjuplaadile ja lase jahtuda. Saad lõigata nagu plaadikooki. Nii lihtne ja maalähedane tore maius. Hääd nautimist!

Armastusega ühelt armsalt maalapilt Vahemeres,

Evelin

* retsina – kohalik, Kreeka maapiirkonadele omane rohekas värske talupojavein