Kolumnid

KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL | Restoran Mekk: ka turistikas võib leida gastronoomilise pärli 

Karmo Tüür, blogi: "Inimkatsed toidu ümber", 28. august 2019, 10:36
Restoranis MekkFoto: Karmo Tüür
Vanalinna veerekese peal ilutseb aknal kiri "modern Estonian cuisine". Njaaa, see tekitab nii uudishimu kui ettevaatlikkust, kas pole?

Esiteks pole ma päris kindel, et mis loomake ta ikkagi on, see "eesti köök" ja seda hämusemalt kujutan ette, et mida siis moderne variant endast kujutab. Aga see loob ainult positiivselt uudishimuliku fooni, et mida siis too maja taolise sildi all pakub.

Teiseks aga - kui üks kohake reklaamib end inglise keeles (veebis ainult inglise keeles) ja südalinnas, siis see lõhnab nagu turistilõks, kus võib suvalise kraami eest küsida kirvehinda. Teise korruse skepsist lisab paiknemine hotelli all - enamasti on hotelliköögid orienteeritud suurtel kiirustel ja hulgakaupa toitlustamisele, kus maitseviguritele ruumi ei jää.

Aga mis seal ikka - libistame keelega üle selle koha ja vaatame, kuidas maitseb! Või siis minu puhul tuleks vist öelda: "torkame pöidlad sisse"? :)

Igatahes, restoran Mekk, siit ma tulen!

Mitte-keskaegses majas kohmakalt keskaegseks stiliseeritud interjöör (tihedalt paigutatud, aga peenikeste ja oskamatult järgatud palkidega seinas ja laes) tekitab veidi kummastust. Menüü võtmisest tellimuse esitamiseni läheb tiba liiga kaua aega, kuid see silutakse armsa pehme soome aktsendiga esitatud vabandusega kenasti ära.

Tellitud kraami ootamise täiteks tuuakse lauale komplimentaarne ampsuke - väikeses napakeses kitsejuust ja marineeritud peedi viilakas - ei tekita erilisi emotsioone. Leivataldrik ja ports tavalist võid soola-laastudega ... samamoodi jätab jahedaks.

Esimeseks roaks valitud uhhaa tuuakse 15 minuti pealt (suitsuangerjas ǀ koha ǀ tursamaks ǀ petersellijuur ǀ vutimuna ǀ koriander ǀ forellimari; 16.-EUR).

Samal teemal

Serveering on efektne - vanamoeline lai metall-taldrik on midagi, mida polegi vist varem restoranides kohanud. Perfektselt keedetud vutimuna ja kalamari loovad hea visuaalse tekstuuri, pannes tunnustavalt noogutama. Kuum ja klaar, mõõdukalt aromaatne leemeke annab pikkamööda sobival tasemel vürtsika fooni. Talupoeglikult lõigatud ja serveeritud (loe suured ja koorimata) kartuli ja sellerijuure tükikesed sobivad siia päris kenasti. Samamoodi lohmakate tükkidena pakutud kala ... noh kõik on ju korras. Hea, ehk isegi väga hea, kuid mingit vau-efekti ei tekita. Njah, sa saad ju aru, et suitsuangerjas ja kalamari ja puha ... aga no ei midagi sellist, mis paneks kaasteelist hõikama stiilis: "kuule seda pead sa tingimata proovima!"

Teise roa saabumiseni läks tellimuse hetkest u pool tundi. Otsustasin kalapäeva kasuks ja võtsin ka praeks "Kergelt marineeritud ja küpsetatud siig" (kukeseened ǀ maasuitsusingiga rosmariini õlis küpsetatud kartulid ǀ tursamaks ǀ õunavahuveinikaste; 24.-EUR).

Siiapala õrnalt hapukas mekk sobis suurepäraselt kastme õrna mündise-aniisise-fenkolilaadse nüansiga. Efektne murumütakas selle otsas rõõmustas kalale kenasti sobiva hapuka ja tillioksase olekuga. Kõrget kuuma näinud kukeseened olid maitse mõttes kenasti kontsentreerunud. Kartulikettakesed seevastu maitsesid igavalt, ehkki nägid kenakesed välja. Kõlab kenalt, aga jällegi mitte vaimustavalt kas pole?

AGA! Siis saabus sööma-aja kulinaarne kõrghetk! Kas te kujutate ette, et keegi hull võtab tursamaksa praadida?!? Noh umbes nii, nagu üritaks tursamaksast kõrneid teha - väikesed karamelliseerunud kuubikud maitsesid ... ohhhh kui hästi! Üllatav, maitsetihe ja erakordne - no kuulge, kas see pole siis vaimustav?

Kui armas aktsenditar saabus taldrikut ära viima ja esitas viisakas-kohustusliku küsimuse "kuidas maitses?", siis küsisin vastu, et kes sellise vapustava mõtte peale tuli? Vastuseks kuulsin peakoka nime - Rene Uusmees - ja mõnusalt esitatud lühiettekande teemal, et kuidas too kokk-kodanik mõtleb välja ebamõistlikult kõlavaid, kuid tegelikult suurepäraselt toimivaid retsepte.

Kokkuvõte saab siis seekord mitmetine. Esiteks - ärgu sinu eelarvamused sind juhtigu mitte, samuti kui ihne rahakott! Ka kõige turistisemas turistikas võid sa leida gastronoomilise pärli. Võid, aga ei pruugi. Supipöial on ilma liigse entusiasmita püstipoole ... noh kuskil kella kahe peal. Praepöial jagaks muidu sama kaldenurka, aga uskumatult lahe maitselaks pisitillukese komponendi ehk tursamaksa kõrnete pealt virutab selle pöidla kikki ja lööb lipud lehvima ning pillid puhuma! Soovitan, igal juhul soovitan seda puhvetit! Olgu lihtsalt ka teil õnne ja leidke see väike maitsevärv, mille üle vaimustuda :)

Toidukriitiku, politoloogi ja õllepoe Gambrinus peremehe Karmo Tüüri toiduvesteid loe edai SIIT!

TOIMETAJA

+372 5199 3733
manona.paris@toidutare.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee