Toiduvideod

ÕL VIDEO JA GALERII | Toidureis Võrumaale ehk Kas presidendil on põhjust vöökoha pärast muretseda? (17)

Manona Paris | Video: Tatjana Iljina, 23. august 2019, 12:37
Foto: Tatjana Iljina

Toidutare käis vaatamas, kuidas Vana-Võrumaa maitsed end pakkuda oskavad, ning võib kinnitada sealse kandi uskumust – kui kallis külaline on juba kolkasse meelitatud, söödetakse ta oimetuks. President Kersti Kaljulaidil, kes läheb peatselt Kagu-Eestisse resideerima, on põhjust oma vöökoha pärast tõsiselt muretseda.

Samal teemal

Muidugi, meie riigipea meelisharrastust ehk jooksu on sealmail samuti väga mõnus harrastada – piisavalt pehmeid metsaradu ning õhk on samuti selline, et lõika välja ja paki Tallinnasse kaasa. Kui “veab”, saad suisa karudega võidu joosta, kuigi kohalikud kinnitavad, et pigem näed kitsi. Karujälgi on nähtud, muus osas loevad nad mõmmikute hirmutamisest pealinna lehtedest. Metsas käiakse ikka mõnuga, sest seeni olla tänavu “nii et niida või vikatiga”, nagu ohkas Vastseliina kõrtsi perenaine.

Uma Mekk korraldas augusti alguses eurorahade toel ajakirjanikel ringreisi, et tutvustada oma kaubamärgi alla kogunenuid. Seda märki kannab toidukaup, mis on Vana-Võrumaa mullast võrsunud ja kohaliku inimese hoolsa käega kasvatatud ning sooja südamega valmistatud. Vana-Võrumaa on kuulutatud ka tänavu aasta toidupiirkonnaks.

Niisiis, pakime end bussi ja asume avastusretkele! Tee võib ju tunduda pikk, esimese peatuskohani läheb aega enam kui kolm tundi. Kohalikud turismiarendajad ohkavad, et pole just lihtne saada pealinlasi nii kaugele, ikkagi kolm-neli tundi autosõitu! Samas Saaremaale minnes tuleb koos praamisõiduga neli tundi.

Olles just saabunud Euroopa-turneelt pereautoga, ei tundugi see eriti pikk. Samas kohalikud tunnistavad, et natuke eemal on nad jah ning ega naljalt keegi möödasõidul nende juurde ei satu. Nagu ütles Siidrikoja peremees Indrek Elhi, siis kui keegi on juba oma teekonnal nii kaugele Eesti nurka sattunud, siis niisama teda minema ei lasta. Ikka näidatakse kohalikud aarded ette ja söödetakse kõht täis. Külalist tuleb ju hoida!

Külalislahkus ongi see, mis Vana-Võrumaal esimesena silma torkab, Igal pool on laud lookas – seda tunnistab ka enamik mu tuttavaid, kellel veidigi juuri sealkandis, mina kaasa arvatud. Meenuvad lapsepõlve külaskäigud Kurekülla ning vanaema hurjutused: enne lauast ei tõuse, kui kõht täis. Ent seda pole sugugi raske saavutada...

Sest vaadake - teine asi, mis Võrumaal paistab silma, on mingi eriline lisamaitse, umami, mis teeb üle riigi levinud road eriliselt maitsvaks. Kukeseenekaste on siinmail eriliselt magus. Suitsuliha eriti hõrk ja mahlane, just paraja krehvtisusega. Juurikad röstitud nii, et tekstuur alles, pealispind krõmps ning naturaalne mekk mitmekordistatud. Kuidas nad seda teevad?

Väga lihtsalt. Võrumaal, vähemalt nii mulle tundub, ei koonerdata koostisosade arvelt. Mu kunagise kallima kokast ema, väga soe ja armas naine õpetas, et kastmetesse tuleb alati peale valmimist lisada sorts koort, see toob kõik maitsed hästi esile. Söögiks tuleb võtta alati parim, toidu pealt kokku ei hoita, ning ka kokkamise ajal ei tohi omaenda laiskusest nurki lõigata. Ikka rullid ja tambid ja teed kõik vajalikud etapid algusest lõpuni korralikult ja ausalt ära. Kui vaja, ajad kotletitaina veel korra hakklihamasinast läbi, et saada eriti siidist tulemust. Maitsetaimi, küüslauku ja pipart ei tohi peljata – aga ka mitte üle kasutada.

Oma osa on ka selles, kuidas toit kasvab. Näiteks Kolotsi juustutalu perenaine Merle Leibur räägib siiralt, et tema piimaandjad kitsed ei pea minema, nui neljaks, karjamaale. “Ma usun täiesti, et kitsel võib pea valutada. Kui ta tunneb, et tal on paha päev, siis ma ei aja teda välja,” sõnab Merle.

Võiks ju arvata, et sellise lobiga tõuseb kehamassiindeks nagu Jüri Ratase vererõhk peale Helmede sotsiaalmeediapostituste lugemist. Ent tunamulluse uuringu järgi on sealsete rasvunud laste protsent üks Eesti madalamaid ühes Tallinnaga. Eks põhjus ole ka selles, et külalistele pakutakse ikka rasvasemat kraami, igapäevaseks eluks on hoopis lahjem toit. Ja liha ei söödud ju vanasti sugugi iga päev.

Seda kinnitas ka Vastseliinas permaaeda pidav ja end suures osas taimetoitlaseks nimetav Triinu Guerrin. Tema sõnul koosnes ka meie esivanemate toidulaud suures osas taimsest kraamist. Liha saadi vaid pidupäevadel. Triinu ei nimeta end veganiks, ta tarbib vahetevahel kohalikke liha- ja munatooteid, kui neid on valmistatud kogukonda ja taimekooslusi toetaval ja jätkusuutlikul moel.

Kolmas huvitav asi on see, et pea kõik, keda me toidureisil kohtasime, olid Võrumaale nii-öelda sisse rännanud ehk neil polnud selle paigaga otseseid perekondlikke sidemeid. Inimesed, kes olid varem elanud laiali üle Euroopa – kes Hispaanias (Kolotsi pererahvas), kes Moldaavias (Siidrimõisa peremees) ning teinud head karjääri – kes olnud kirurg, kes aga rahvusvahelise haardega ärimees või teadlane. Ent Võrumaas oli see miski, mis pani neid ihaldama uutlaadi väljakutset, et leida endale hea rahulik kohake ja hakata seal unistusi ellu viima.

Üks muljetavaldavamaid selles osas oli Siidrikoja peremees Sulev Nõmmann, kes näitas ehitusplatsi, kuhu peaks varsti kerkima esinduslik tsehh. Tema nimelt on veendunud, et eestlased pole mitte õllerahvas, vaid hoopis siidriusku ning et tulimagusate siidrijookide aeg on otsas ja rahvas tahab hoopis kuivemaid jooke, mis on kääritatud traditsioonilisel moel.

Aga vaadake ise meie videost! Mis aga puutub ajakirjaniku lisakilodesse, siis siin tuleb (võlts)häbiga silmad maha lüüa...

TOIMETAJA

+372 5199 3733
manona.paris@toidutare.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee