Evelin IlvesFoto: Erakogu/Ed Labetski
Kolumnid
22. august 2019, 12:45

EVELIN ILVES: selle suve õppetunnid ehk pisar on silmas (55)

Ongi seks korraks läbi see Hiiumaa imeline suvi. Istun laeval ja pisar tuleb silma, kui ta otsad annab ja mandri poole lahkub. Kuigi olen üle mõistuse intensiivselt tööd teinud, on ikkagi võrratu suvi olnud.

Hiiumaale jagub alati kordades rohkem päikselisi tunde kui mandrile. Olen seda kolmel järjestikkusel aastal kogenud, et ilmateate järgi elavad saared ikka hoopis teises vööndis kui Eesti mandrimaa. Nii et tasub kõrva taha panna – kui Tallinnas või Tartus sajab ja on vilets suusailm, on igati mõistlik mõnele saarele – eriti Hiiumaale või Ruhnu – põgeneda, sest seal paistab suure tõenäosusega ikkagi päike. Ka hoolimata yr.no (Norra ilmajaam - toim) ähvardustest, et saartel sajab. 90% ei vasta see tõele!

Aga nüüd sellest inglite saarest. Kui ma tuttavatele oma kohvikus õhinaga seletan, et jah - teen kõik köögitööd ise: küpsetan koogid, keedan iga päev suppi ja meisterdan risotot – tundub see mu endagi kõrvadele pigem hull kui normaalne.

Muidugi valmistan ka kastmed ja lõhekreemi salatite ja vräppide jaoks ning pesen nõud ja koristan ka. Igal öösel huugab ahi Pavlova kookidele hellalt põhjasid kuivatades ja mina ise tuiskan kolme talu vahet, kust värsket kraami saan. Munad ja marjad, juurikad ja roheline – nii palju kui võimalik, on oma ja hiiumaine.

Hiiumaa suvehooaeg on lühike: 8-10 nädalat, sestap otsustasin sel aastal, et kohvik on iga päev avatud. Mulle tähendas see non-stop tööd 22. juunist kuni 22. augustini. Iga päev kella 9st hommikul kuni südaööni, tihti kella üheni öösel. Ilma ühegi puhkepäevata. Kuidas selle juures veel saart ennast, kookidest kõnelemata, armastada – imestan isegi. Aga nii see on. Kuidas???

Tallinnas poleks ma võimeline niimoodi töötama ega elama. Ka tüdrukud, kes mul saarel abis käisid, nõustusid: sama arv tunde tööd saarel ja linnas mõjuvad erinevalt nagu öö ja päev. Linn väsitab ja räsib nii hullult. Miski eriline energia Hiiumaal aga taastab rajud töötunnid.

Ent midagi tegin ma varasemast ka teisiti.

Esiteks pidasin hoolega silmas, et saaksin igal ööl 7-8 tundi magada. Tean une olulisust ning otsustasin proovida, kas sel tõesti on efekt. Kohvikut pidades on nii lihtne oma uni 4-5 tunnini kahandada, sest kogu aeg on midagi vaja teha.

Teiseks võtsin igal hommikul enda jaoks tunni, et võimelda, ujuda ja meres mediteerida. Tänada Loojat ja loodust ja saart ja toredaid inimesi. See on uskumatult võimas praktika ning innustav algus päevale. Toimib 100%!

Kolmandaks katsetasin enda peal, kas probiootikumidel on mõju. Võtsin neid terve suve igal hommikul ja õhtul, jõin palju puhast arteesiakaevu vett peale ning... ma päriselt arvan, et Jaapani tohter Dr. Ohhira on millegi väga kvaliteetse ja tõhusaga maha saanud. Ma lihtsalt tunnen, et keha ja vaim töötavad sama sujuvalt nagu parimal kütusel suhisev Rolls Royce. Ja igaühe keha on ometi tema tempel!

Viimaseks sammuks oli loobumine hommikusest kohvist (lõuna ajal võtsin ühe või kaks) ning alkoholi osas otsustasin, et kui üldse, siis ainult päris ehtsat champagne't. Olen piisavalt end ses osas harinud ja tean alkoholi mõjudest, aga ka kõige väärikamate jookide peentest tehnoloogiatest ja tohutust käsitööst. Hinnalisusest rääkimata.

Muuhugas oli sel suvel märgatavalt väiksem alkoholimüük ka minu kohvikus. Mul oli lühike ja hinnaline valik ainult kohalikke käsitööõllesid ja väga häid veine ning mulle meeldib, et eelmise suve viie vaadi asemel kulus sel suvel ära ainult üks. See-eest oli minekut hiiumaistel käsitöölimonaadidel ja marjamahladel.

Liha ei soovinud supi sees näha lausa iga teine kunde, aga kookide osas polnud peaaegu mitte keegi vegan ega ´tegan. Õige ka – kui kooki süüa, siis ikka päris ja parimast toorainest tehtut, kuhu kindlasti lisatud palju armastust.

 Nii õppisin sel suvel kaht asja: kui endasse armastusega suhtud, pole su võimetel piire. Ja kui midagi väga palju kordi teed, saad lõpuks tõeliseks meistriks. Olgu siis kookide tegemisel või ka lihtsalt inimestele elamuse loomisel. Tammsaarel on õigus: tee tööd, siis tuleb ka armastus.

 Kuna käes on seeneaeg, jagan teiega täna üht võrratut puravikuvormiroa retsepti, mis lihtsalt keele alla viib:

Vaja läheb:

600 g puravikke

1 mugulsibul

150 g head juustu (näiteks Gouda)

50 g võid

2 küünt küüslauku

klaasike valget veini

200 gr vahukoort (35%)

värsket või kuivatatud tüümiani

näpuotsaga soola ja musta pipart

Valmistamine:

Puhasta puravikud mullast ja tükelda suupärasteks tükkideks. Koori sibul ja tükelda suuremateks kuubikuteks. Prae pannil madalal kuumusel või sees puravikke umbes viis minutit, siis lisa sibul ning kuumuta, kuni sibul on muutunud klaasjaks. Lisa segule näpuotsaga tüümiani, soola ning musta pipart.

Kalla pannile valge vein ning hauta umbes kümme minutit. Siis lisa vahukoor ning hauta segu kuni vahukoor on muutunud mõnusaks paksuks kastmeks. See võtab aega umbes 20 minutit.

Vala valminud segu ahjuvormi, kata Gouda juustuga ning küpseta ahjus 200 kraadi juures kuni juust on muutunud kuldseks ja krõbedaks.

Serveeri koos värskete pohlade või pohlamoosi ja röstsaiaga. Mõnuz!

 Evelin

Armastusega Hiiumaa laeva pealt teel mandrile...