Vana Mölder NarvasFoto: Karmo Tüür
Kolumnid
21. august 2019, 11:06

KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL | Sorgus nagu uppumissurmast pääsenud kass ja räägib seljankaneedusest

Narva bussijaama läheduses paikneb üks vana ja väsinud puhvet. Maja ise on väsinud ja maja sisu on väsinud. Kuid see ei pruugi mitte midagi tähendada - ühe oma parima toiduelamuse sain ma kunagi Montenegros üsna suvalise plekk-kuuri moodi asutuses, nii et välimus ei ütle köögi kohta mitte muhvigi!Vana Mölder nimeline asutus oli pärastlõunasel ajal tühi nagu kell. Suur tühi saal, kümned tühjad lauad, tühi letitagune, mina ja keegi köögis kolistav isend. Väikese ootamise järel ilmus küll leti taha viisakas proua ning kõik sai aetud üsna kiirelt ja ladusalt.Esimeseks toiduks võtsin ... tadaaaaa ... seljanka! No muidugi seljanka, sest kui köök juba julgeb selle klassika peale kätt tõsta, siis tahan mina seda ka proovida! Suur oli minu üllatus, kui ma pärast tšeki pealt avastasin selle hinna - 1.50! Ausalt öeldes, oleks ma sellele hinnale ennem tähelepanu pööranud, oleksin aimanud halba ja valinud teisena menüüs oleva uhhaa.10 minutiga tuli siis lauale midagi, mis pretendeeri

Punakas leem oli küll stiilile kohaselt happeline, aga muidu üsna maitsetu - noh õnneks leidus laual pipratops, mis laskis asjaga leppida.

Põhiliselt koosnes see supp aga kartulist! Kartulist, ponimajete? Ja seda oli palju! Lisaks leidus peeneksriivitud kollast porgandit, sama peenelt hakitud sibulat. Ja oad. Oad! Pruunid oad seljankas? Misasja nemad siin teevad? Siis hõredalt viinerikillukesi ja mõni äraeksinud kribal singipekki. Muuseas lõhnast oodatud suitsuvorsti ei õnnestunudki tabada.

Oehhh.

Ei ma ei ole mingi kulinaarne purist, et kõiki toite tuleb alati teha selle ühe ja "õige" retsepti järgi. Vastupidi, mängima peabki. Aga lihtsalt siis palun markeeri oma mäng kuidagi arusaadavalt, et "see pole klassikaline retsept, vaid minu moodi muudetud". Noh näiteks kui selle supinduse nimi oleks "Vana möldri seljanka", siis oleks asi selge - niimoodi siis see koht just peabki õigeks!

Teise roa - viini šnitsel (6,50 + kartul 2.00) - tellimisel hoiatati, et ooteaeg on 20 minutit ja täpselt niikaua läkski. Tellimuse järel kolksuma hakkav lihavasar lubas vähemalt värsket valmistamist ja seda ta oligi.

Kas see latakas šnitsel nüüd Viini stiilis oli? Ei, seda mitte, paberõhukese lihakihi asemel leidus krõbeda paneeringu vahel üsna pontsakas lihaviil, kuid see oli vähemalt hea! Hästi maitsestatud ja parajalt pehme. Noh, ehk veidike sidekoeline, kuid seda oli siiski vähe ja ei rikkunud üldpilti. Krõbedad kartulisektorid nägid välja sümpaatsed, kuid sisult osutusid maitsetuteks ... aga kardulas mind väga ei morjenda nii ehk naa. Kurk ja tomat polnud küll päikeselise aiamaa hõnguga, aga päris talvine plastik ka mitte. Kastmeke oli aga täitsa mõnus segu majoneesist, magusast tšillikastmest ja maitsemurust.

Kokkuvõte tuleb seekord kahetine. Supipöial laseb end sorgu nagu uppumissurmast pääsenud kass, ohkab südantlõhestavalt ja räägib seljankaneedusest. Praepöial seevastu kergitab enda üsna rõõmsasti horisondist ülespoole, ehkki päris lipumastiks ta ei kasva.

Kas ma soovitan? Ainuke mida ma soovitan, on see, et kui sellesse puhvetisse peaksite minema, siis palun ärge seljankat võtke, eks!

Gurmaani, politololoogi ja õllepoe Gambrinus peremehe Karmo Tüüri toiduseiklusi loe lisaks SIIT!