Tšehhist õllefänn: Eestis õllenaudingut ei saa (28)

„Nojah, seda juttu olen ma saunas mitu korda rääkinud,“ muigab Tintera selle peale, kui ugri päritolu ajakirjanik pärib õllelembese lõunaslaavi rahvuse esindajalt, kuidas talle meeldib Eesti õlu. 

„Kõik algab sellest, kuidas õlu klaasi jõuab,“ paneb Tintera paika oma põhimõtted, millest algavad tema arutelud. Seega pole üllatav, et pudelisse villitud poeõllele pühendab ta ainult ühe lause: „Tavaline pudeliõlu on pastöriseeritud ja CO2 täis.“

„On leiutatud vaadid, mis töötavad kolviga – vaadi üks sein liigub ja surub õlle vaadist välja,“ kirjeldab Tintera tõelist õllenautlejat rõõmustavat leiutist. „Kui õlut serveeritakse sellisest vaadist, siis ei pumbata seda CO2 täis ja õhuga puutub see kokku alles siis, kui kraanist välja voolab.“

Tintera möönab, et sarnased leiutised on kallid ja neid valmistatakse enamasti suurte vaatidena. Sellepärast kasutavad sellist tehnoloogiat need Praha õllekad, kus pakutakse reeglina vaid ühte, võib-olla kahte marki õlut. Tintera sõnul on uus tehnoloogia Tšehhimaal oluline müügiargument: „Nad reklaamivad seda, ukse peal on alati kirjas, et nad pakuvad õlut just sellistes vaatidest.“

Ei salli süsihappegaasi

„Tavaliselt tuuakse õlu kohale vaadis ja nüüd on vaja see vaadist kätte saada,“ jätkab Tintera. „Enamasti pumbatakse vaat CO2 täis ja siis hakkab ta kraanist jooksma. Aga ma ei taha, et mu kõht läheks mulle täis ja ajaks krooksuma. Tallinnas pakutakse paaris kõrtsis ka tšehhi õlut, aga see on täpselt samamoodi CO2 täis pumbatud. See ei ole enam see.“

„Mõned kõrtsid pumpavad vaati õhku, et õlut kätte saada,“ räägib Tintera. „CO2ga õlut ära ei rikuta, aga siis peab suur kõrts olema. Kogu vaat tuleb ühe päevaga ära juua, sest õhuga kokku puutudes hakkab õlu roiskuma. Järgmisel päeval ei ole õllega, kuhu on õhku sisse pumbatud, enam mitte midagi teha.“ 

Tšehhis pole aastaid õlle hind tõusnud 

Tintera sõnul oli tema kodumaal praeguse Eestiga sarnane olukord 90. aastatel, kui viis-kuus suurt tegijat tegid kõik enam-vähem ühe maitsega õlut. Eestis hakkab Tintera arvates olukord õnneks muutuma, väikesed pruulikojad on muutnud pildi huvitavaks: „Monoliitne õlleturg on pragunemas.“ Samamoodi on Tšehhis õlleturg muutunud väga kirjuks: „Nüüd on igal suuremal linnal oma pruulikoda.“
Õllesõpra, nagu Tintera seda on, teeb see loomulikult rõõmsaks, sest on, mida avastada ja suurest valikust on võimalik leida oma lemmik. Kuid ta näeb ühte suurt erinevust: „Eestis toovad muutused kaasa selle, et kõik läheb kallimaks. Tšehhis ei ole õlu viimaste aastate jooksul kallimaks läinud.“
Aga milline on Tintera enda lemmikõlu, olgu siis sünnimaal või siin Eestis, seda ta targu ei ütle. Vastuseks küsimusele, kuidas talle maitseb Eesti õlu, ta ainult naeratab.

Karmo Tüür: õlu sisaldab nagunii süsihappegaasi, selle lisamine jooki ei riku

„Süsihappegaas ei riku õlut mitte grammivõrdki, ainult vana konservatiivne britt võib öelda, et süsihappegaas on kurjast. Nende pubikultuuris seisab vaat nurgas ja sealt valatav õlu ei vahuta, on lihtsalt vedelik,“ ei nõustu õlleentusiast Karmo Tüür arhitekt Jiři Tinteraga.

„Tegelikult on õlles süsihappegaas olemas, see tuleb kas loomulikult või lisatakse seda tehniliselt,“ jätkab Tüür. „Enamasti kasutavad pruulikojad metallvaate, kuhu siis pumbatakse süsihappegaasi – õieti gaaside segu. See ei tohiks ka kõhtu punni ajada, sest vaadist või pudelist välja kallates lendub süsihappegaas päris kiiresti.“

Küll nõustub Tüür Tinteraga selles, et õhu pumpamine rikub õlut: „See on vana inglise komme ja siis õlu liisub mõne päevaga.“

Tõeliste õllegurmaanide tarvis on aga Tüüri sõnul leiutatud vaate, mille sisse omakorda pannakse kott ja koti sisse õlu. Vaadist kättesaamiseks pumbatakse vaadi ja koti vahele õhku, mis surub koti väiksemaks ja õlle sellest välja.