Evelin IlvesFoto: Ed Lapbetski/erakogu
Kolumnid
8. august 2019, 07:34

EVELIN ILVES: täitmatu haiglane aplus (56)

Olen sel suvel Hiiumaal öösiti telekat hakanud vaatama. Kui umbes kesköö paiku oma koogiküpsetusralli lõpetan, ei suuda otsekohe magama minna. Vaja on nö puhveraega, et töisest rütmist välja saada, ent lugeda siis enam ei jaksa. Ööteles on aga ootamatult hulle asju...

Kas te teate näiteks, kuidas tekivad poelettidele hunnikute viisi ladustatud odavad tuunikalakonservid? Film nende üliväärtuslike ookeanikalade teekonnast Euroopa ja Inglismaa supermarketitesse oli hullem kui mistahes horror.

Kujutlege tervete linnakvartalite suurusi tööstuslikke kalatraalereid, kes veavad India ookeani kümnete kilomeetrite pikkuseid hiiglaslikke võrkpüüniseid.

Need surmalaagrid ei mõista nalja. Nende töö tagajärjel pole pääsu mitte ühelgi elukal. Kui kohalike tuunikalapüüdjate võrkudest pääseb alati enamik parvest minema, säilitades niimoodi kalade võimekuse paljuneda ja üldse kogukonna terviku, siis tööstushiiglastega on teisiti.

Nad vangistavad terved parved – beebidest vanavanemateni - ahmides kaasa ka delfiinid, merikilpkonnad ja meeletu hulga teisi kalu, mida inimtoidu tarvis ei püüta. Kogu saak külmutatakse ning hiljem heidetakse surnud „praak” - delfiinid, kilpkonnad ja tonnide viisi kalu – sinnasamma ookeani tagasi. Pole midagi õõvastavamat sellisest röövimisest ja raiskamisest!

Nii hävitatakse käputäie rikkurite rahahunnikute nuumamiseks planeedi kalavarusid. India ookean on olnud viimane, mille mereelukate liigirikkus veel säilinud oli, kuna veel lähiminevikus seal peamiselt traditsioonilisel ja seega säästlikul viisil kalastati. Nüüd on aplad ahnurid kohal ja laamendamas.

Selliseid ohjeldab vaid suurriikide või tervete kontinentide seadusandlus, mis keelab säärasel metsikul viisil saadud saagist tooteid oma turul müüa. Praegu aitab ainult tooteetikettide lugemine, sest õnneks on ausate kalameeste saagist tehtul ka märge peal.

Ütlen ausalt, mul läks igasugune tuunikala ja üldse ookeani elanike toiduks tarvitamise isu täiesti ära. Inimese aplusel ja jõhkrusel pole mingeid piire. Oleme loomalriigi unikaalne koleliik, kes suudab alati, lõputult üllatada. Halvas mõttes. Piinlik ja kahju. Mille puhul aitab taaskord üks ja sama retsept: ole ise see muutus. Ole parem. Ära ahnitse ega tapa.

Jagan siinkohal üht mõnusat suvist porgandikoogi retsepti, mille kunagi andis mulle Regio kaardikirjastuse pealik Leida. Porgandid on peenardel valmis ja neist tuleb see kook lihtsalt imeline. Lisaks ei tapeta selle protsessi käigus õnneks kedagi:

Porgandikook toorjuustuglasuuriga

2 muna
0,3 dl suhkrut
50g sulavõid
4 porgandit (ca 300g)
1dl nisujahu (või 1/2 dl odra ja sama palju nisujahu)
2 tl küpsetuspulbrit

Glasuuriks

200g maitsestamata toorjuustu

100g suhkrut + vaniljet või virsikukompotti

Vahusta munad suhkruga heledaks vahuks, lisa sulavõi ja värskelt riivitud porgandid. Seejärel sega hulka küpsetuspulbriga segatud jahu. Vala segu lahtikävasse koogivormi ja kypseta 200C juures 45 min.

Glasuuriks vahusta toasoe toorjuust suhkruga ning maitsesta vaniljega või vahusta toorjuust virsiku kompotiga ning kata jahtunud kook kreemja glasuuriga. Võid seda kooki ka lihtsalt virsikujogurtiga serveerida – see on kõige kergem nauding!

Hoidkem meelen – ela ise ja lase ka teistel elada.

Evelin

Armastusega Hiiumaalt