Umbes selline tunne võib olla paarisaja aasta vanusel merekilpkonnal, kes enam ookeanis elada ei oska, sest plastireostus – alates mikrokiududest, mis meie sünteetliste riiete pesemisel koos pesuveega maailma vetesse paiskuvad, kuni kõiksugu kõrte ja kottidehordideni välja – tal enam elada ei lase.
Kõik see läheb ninna ja silma, kindlasti südamesse ka ja ajab sügelema ning iiveldama. Mul on sama tunne. Eesti kunagine suurima plastikontsentratsiooniga saar, mis nüüd esimesena tahab kõigest, mis looduses ei lagune, lahti saada (jaa, ka ära keelata!), näitab suvekohviku pidajale selgesti kätte, kui palju loodusressurssi me pakendite ja transpordikastidele raiskame. Lausa nutma ajab.
Kuna Hiiumaal on prügivedu hirmkallis, peab igaüks, kes siin vähegi majandada üritab, õppima prügivabalt elama. Ent see pole üldse lihtne! Kõigepealt uputatakse meid iga päev kõiksugu pakenditega. Poolteist eurot maksev kilone riisipakk on näiteks lisaks vaakumkotile ümbritsetud paksu kõrgläikeliste piltidega kaunistatud korraliku kartongkarbiga. Maitseained ja osa kuivaineid on tetrapakendites, millest neljandik vähemalt tühi.
Sama on muide ravimitega – purgid on pooltühjad, et aplad tabletisõltlased tunneksid, kui suure koguse uhkeks omanikuks nad saanud on. Isegi maitserohelisele pakitakse hirmus plastanum alla, et asi ikka apetiitsem riiulil välja näeks. Kui tarbitavad kogused on suured, näed selle õuduse tõelist palet.
Kui ma ostan salatid, juurikad, juustud, marjad mõnest kohalikust talust, jääb mu prügikast sellest pea puutumata. Aga kui sama koguse poest või veel hullem, mõnest restorane varustavast ettevõttest tellin, on terve mu väliköök kaste ja pakendeid täis. Mis ma teen siis? Ei, ma ei haki neid korralikult tükkideks ega vii kilomeetrite kaugusel olevasse paberi-ja papi kogumise konteinerisse, mis niigi alatihti üle ajab. Ma vean need oma hoovi lõkkeplatsile ja panen vaikse ilmaga tule otsa. Nii on mul olude sunnil iga paari päeva tagant jaanituli.
Jah, ma tean, et see pole keskkonnasõbralik, aga kui ma kõik hekseldamisega ja transportimisega seotud töö, vaeva, aja ja kütusekulu kokku löön, on ürgne põletusriitus ikkagi rohelisem ja majanduslikult ka mõistlikum. Ma saan sellest pakendihullusest aru küll, see on puhas turundus ja reklaam, millega meid ostma ahvatletakse. Kas usute, et isegi parima toiduaine valimisel ja hindamisel on pakend olulisemal kohal kui toote tervislikkus?! Aga niisuguse maailma oleme endale ise loonud. Ja nüüd, koos iga sorti elukatega, ise selle kätte lämbumas.
Eesti on jäätmete taaskasutamise võimekuses näidanud üles tõelist käpardlikkust ja oleme terve Euroopa Liidu kontekstis üks tagurlikumaid riike, kui asi puudutab keskkonda ja selle kaitset. Piinlik ühe rahva kohta, kes igale välismaalasele oma puutumatust puhtast loodusest õhkab. Tegelikkus on teine.
On viimane aeg luua prügi sorteerimiseks süsteem, mis motiveerib inimesi sorteerima ning teeb sorteerimata sodi kõige kallimaks prügiveo liigiks. Ning lõpetada massiivsete ja ressursimahukate pakendite käsitlemine toote ja selle kvaliteedi osana vaid neid pigem rämpsuks pidama, mis omakorda maksustatud võiks saada. See hoiaks hiiglasliku hulga prügimägesid ja CO2 atmosfääri paiskamist kokku. Teeks maad ja meid ennast ka lihtsalt tervemaks.
Toidutare lugejate soovil jagan aga seekord ülimaitsva šokolaadileiva retsepti, kuhu saab toredasti sisse panna pähklite ja marjade jäägid ning hulga suvikõrvitsat, mille kõrgaeg on käes:
Šokolaadileib
• 2dl nisujahu
• 1,25 dl jämedaid täistera kaerahelbeid
• 2dl heledat rafineerimata suhkrut
• 1 dl magustamata naturaalset kakaopulbrit
• 1 tl soodat + natuke sidrunimahla
• 0,5 tl küpsetuspulbrit
• 1/4 tl peent meresoola
• 0,5 tl jahvatatud kaneeli
• 2 muna
• 1,75dl taimeõli
• 3,5dl riivitud suvikõrvitsat
• 0,75dl purustatud metsapähkleid või mandleid või mandlilaaste
• soovi korral kuivatatud pohli või kirsse või mustikaid või mida on ja mis meeldib
Tee nii
Kuumuta ahi 175 kraadini. Sega eraldi kausis omavahel jahu, kaerahelbed, sooda koos sidrunimahlaga, küpsetuspulber, sool, kakao ja kaneel. Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, nõrista sinna segades õli, seejärel jahusegu. Lõpuks sega käsitsi segades sisse riivitud suvikõrvits, pähklid ja marjad.
Kalla rasvainega määritud leivormi ja küpseta umbes 55-60 minutit. Kui leib on jahtunud, asu maiustama. Aga see säilib maitsvana vähemalt nädala (kui enne otsa ei saa) – nii et võid rahulikult kohe kaks pätsi teha – kahekordista kogused ja naudi mahlast suvist maiust!
Evelin,
armastusega Hiiumaalt.
Kommentaarid