Võõra toidu kartus võib suurendada elustiilihaiguste riski

Söömine paistab olevat ülimalt lihtne. Avad suu, pistad sinna toidu, närid läbi ja neelad alla. Kuid tegelikult on söömine uskumatult keerukas protsess, mis võib paljudele inimestele katsumusi valmistada, kirjutab veebikülg Exploring Your Mind.

Söömine nõuab paljude süsteemide koostööd ja koordineerimist. Kui selles ansamblimängus mõni osapool tõrgub, on pahandus majas. Iga päev hävib laste toidukapriiside tõttu miljonite pereemade ajurakke, kuid tavaliselt kasvavad võsukesed pirtsutamisest välja. Mis saab aga siis, kui täiskasvanu keeldub võõraid toite maitsmast ja söömast?

Tõrksus uute toitudega tutvumisel on meile kaasa antud. See on ühine kõigile omnivooridele. Tegu on kaasasündinud reaktsiooniga, mille eesmärk on kaitsta meid potentsiaalsete ohtude eest. Looduslikus keskkonnas võivad ju paljud toiduained mürgised olla. Seega on võõra söögipoolisega kohtumisel meie esimene reageering ettevaatus, kirjutab Exploring Your Mind. Eelistame süüa tuttavaid toite ning uudsed toiduained tunduvad turvalised alles siis, kui oleme neid paar korda mekkinud.

Toidutõrksust tekitab ka harjumatu maitse. Meie keel tunneb nelja põhimaitset: soolast, mõru, haput ja magusat. Teadlased on leidnud, et beebid eelistavad loomuldasa magusat ja soolast. Lapsed võiksid oksendamiseni kommi ja kartulikrõpse süüa. Maitsetega harjumine algab tegelikult juba enne sündi. On leitud, et imikud eelistavad teatud maike, mida nende ema rasedana süüa eelistas. Uusi maitseid õpivad beebid ka imetamise kaudu – mõned maitsevärvingud kanduvad rinnapiima. Seetõttu saame juba maast madalast esimesed maitseõppetunnid.

Toiduneofoobia on reeglina pärilik

Toiduneofoobia on lastele omane kahes kriitilise tähtsusega faasis: rinnast võõrutamisel ja iseseisvalt sööma hakkamisel. Esimesel puhul aitab ema oma maimukesel uute toitude võõrastamisest üle saada. Laps tunneb end kaitstuna ning usaldab teda. Probleemne iga jõuab kätte umbes aasta ja kolme kuu vanuses, kui võsuke hakkab iseseisvuma ja iseloomu ilmutama. Selles ajajärgus on paljud lapsed veendunud, et uuel toidul on ebameeldiv maitse. Mõni keeldub suhu pistmast lihakraami, mõni uusi marju. Mõni eelistab keedetud toidule toorest või vastupidi. Magusaid maitseid eelistatakse hapudele ja mõrudele.

Uurimused on näidanud, et lapse toitumiseelistustele avaldab suurt mõju ema-isa hoiak tema käitumise suhtes. Ei tohi unustada, et ka vanematel on iga toidu kohta, mida nad oma lapsele pakuvad, eelarvamused. Kui tõmmata järeltulijale maitsvad road menüüst maha, tekib nende vastu iseäranis suur himu. Uusi toiduaineid tasub pakkuda mänguliselt ja meeldivas keskkonnas, et nendega seostuksid head emotsioonid. Kandke hoolt, et lapsel oleks kõht tühi, aga et ta poleks siiski ülemäära näljane, soovitab veebikülg Parenting Science. Uusi maitseid tasub vanadega miksida, siis ei tundu need nii võõrad.

Tavaliselt väheneb umbusk võõraste toitude suhtes, kui laps saab viie-kuueaastaseks. Uuesti võib kartus uute toiduainete ees tabada meid vanaduses. Mis saab aga siis, kui inimene keeldub terve elu jooksul uusi maitseid proovimast? Tartu ülikooli teadlased leidsid koostöös Helsingi ülikooli ning Soome riikliku tervise- ja heaoluinstituudiga, et toiduneofoobia võib suurendada krooniliste haigustega seostuvaid riskifaktoreid ning seega tõsta elustiilihaiguste tekkimise ohtu, vahendab Science Daily. Elustiilihaiguste seas on tuntumad südamehaigused ja II tüübi suhkurtõbi.

Varasemad uurimused on näidanud, et toiduneofoobia võib isegi kuni 78 protsendi ulatuses olla pärilik. Kuid selle mõju täiskasvanud inimeste söögipoolise kvaliteedile ning tervisele on seni vähe uuritud. Eesti ja Soome teadlased võtsid kasutusele kümne väitega FNS-küsimustiku (Food Neophobia Scale ehk toiduneofoobia ulatus), mis uurib vastaja toitumiskäitumist ning ka pelgu uute toiduainete ees. Sellele paluti vastata kahes Soome terviseuuringus (FINRISK ja DILGOM) osalenud  25–74 aasta vanustel isikutel ning Eesti biopanga geenidoonoritel vanuses 18–83. Mõlemas rühmas oli inimeste haigusi jälgitud keskmiselt kaheksa aasta ringis.

Emal-isal oli õigus: proovi kõiki toite!

Ilmnes, et toiduneofoobiaga on seotud toidupoolise madal kvaliteet: uute toitude võõristajad pruugivad vähem kiudaineid, valku ja monoküllastumata rasvhappeid ehk n-ö häid rasvu. Teisalt kippus uuepelgurite menüüs olema rohkem soola ja küllastunud rasva. Viimane põhineb tavaliselt loomsetel allikatel ning on toatemperatuuril tahke. Teadlased leidsid märkimisväärse seose toiduneofoobia ning ebatervislikuma rasvhapete profiili ja põletikuga seotud biomarkerite vahel. Seega suurendab toiduneofoobia südamehaiguste ja II tüübi diabeedi ohtu.

Veel üks nüanss: tihtipeale arvatakse, et toitumiskäitumise ja igapäevamenüü mõju tervisele kajastub peamiselt kehakaalu muutustes. „Kuid kõnealuses uurimuses ilmnesid toiduneofoobia mõjud sõltumata [uurimisaluste] kehakaalust, vanusest, ühiskondlik-majanduslikust staatusest, sugupoolest ja elukohast,“ vahendab Science Daily.

„Meie leiud kinnitavad arusaama, et mitmekülgne ja tervislik toiduvalik mängib tähtsat rolli ning tal on tervises lausa iseseisev roll,“ ütleb Markus Perola Soome riiklikust tervise- ja heaoluinstituudist. „Kui suudame sekkuda sellistesse hälbelistesse toitumiskäitumistesse nagu toiduneofoobia juba lapsepõlves või nooruses, aitab see hilisemaid terviseprobleeme varakult ennetada.“ Perola toonitab, et pärilikud tegurid ja genotüüp määravad üksnes meie soodumuse toiduneofoobiale. Kui last varakult eri toiduainetega harjutada ning ka täiskasvanutele elustiiliõpetust anda, saab mitmekülgse toitumise arengule kaasa aidata.