Ireene Viktor: ei saa mitte vegan olla ehk Jutuajamised pikaajaliste veganitega (139)

Olen olnud vegan ligi üheksa aastat. See on mu elu, see on mu identiteet. Ma peaaegu enam ei mäletagi varasemat aega. Näiteks seda, millised olid varasemalt mu lõuna- ja õhtusöögid. Ilmselt suuresti loomse poole kaldu. Või seda, kuidas põhjendasin enda jaoks loomadest hoolimist ja samas nende tapmise toetamist. Arvatavasti ma lihtsalt ei mõelnudki sellele. Ma ei kujuta oma elu teistmoodi ette. Ei usu, et suudaksin kunagi uuesti loomi süüa või muud moodi nende ekspluateerimisele kaasa aidata. Loomad ei ole toit, nad ei ole tooted ega tundetud masinad. Nad on isiksused ja indiviidid. Minul ei ole õigust teise indiviidi keha ja elu üle otsustada. 

Ometi on viimasel ajal nii Eestis kui ka välismaal jõudnud meediasse mitmeid lugusid veganitest, kes on veganlusest loobunud. Neid kasutatakse näitena, kohati isegi kahjurõõmsa näitena, tõestamaks, et veganlus ei toimi. Kus on aga lood pikaaegsetest veganitest, kes on enda vaadetele truuks jäänud? Selles loos saavadki sõna kümme Eesti veganit, kes on olnud veganid vähemalt viis aastat, nii mõnigi neist aga rohkem kui kümme aastat. Kuidas neil läheb? Kas nad näevad ennast kunagi veganlusest loobumas?

Loomade nimel