HEA TEADA! Laulupidu on selleks korraks läbi. Kuidas rahvarõivaid järgmise korrani hästi hoida?

Nagu kõigel siin ilmas, on ka rõivastel eluea algus ja lõpp. «Sinna pole midagi parata,» nendib Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimisosakonna juhataja Marike Laht. «Näiteks naturaalse siidi eluiga võib olla 20 aastat. Pika ajalooga linane riie muutub vett saades hapramaks ja õrnemaks ning kiud paisub kuni poole võrra. Vanade kangaste suurim kahjustaja on aga päikese- ehk ultraviolettvalgus. Linane kangas akumuleerib endasse UV-kiirguse ja liigse õhuniiskuse põhjustatud kahjustused, tekstiilikius olev ligniin ehk puitvatt muutub selle mõjul kollaseks ja kiirendab riideeseme vananemist.» Asjatundja soovitab hoida oma vanad etnograafilise väärtusega tekstiilid tolmu ja päikesekiirguse eest kapis või sahtlis varjul.

Kaitse riideid koide eest

«Kõige rohkem lühendab vana eseme eluiga säilitamine niiskes halva ventilatsiooniga ruumis. Sellistes tingimustes kasvavad neile sõna otseses mõttes seened selga, need lähevad hallitama,» hoiatab Laht. «Lisaks ei säilita me kodudes vanu väärtuslikke esemeid ju muuseumitingimustes. Ikka katsume neid, aga käed on ju rasvased, mõnel rohkem, mõnel vähem. Eriti kujukalt tuleb see esile vana tekstiili puhul – kahjustused tekivad kõige sagedamini siis, kui eset on kapist välja võetud või vana rõivast selga proovitud.»

Suurim vanade villaste ja siidist tekstiilide vaenlane on riidekoi. Koivastsed ohustavad nii rahvariideseelikuid, rätikuid, sukki kui ka meesteülikondi. Koide vastu aitab külm ja kuum. «Külm peab aga olema väga külm, nii –25 °C. Selline külmutamine võtab aega vähemalt nädala või paar. Kuuma all peame silmas triikrauaga läbiaurutamist. Kasuks tuleb riideid aeg-ajalt tuulutada ja üle vaadata,» soovitab asjatundja.

Ettevaatust pesemisel!

Aja jooksul kollaseks tõmbunud pluusi ei tasu valgendama hakata, see lõhub ja muudab niigi hapra materjali veel hapramaks. Samuti ei maksa vanu rõivaid keemilisse puhastusse viia. «Me ei tea, kuidas nüüdisaegsed puhastusvahendite kemikaalid riidevärvidele mõjuvad,» hoiatab Laht. Rahvarõivaid kandes tuleks meeles pidada, et õigel ajal eemaldamata higi jälgi on hiljem väga raske, kui mitte võimatu välja saada. «Üldiselt tuleks rahvariideid pesta nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Pesemine võib mõjuda eakatele kangastele traumeerivalt,» hoiatab naine. Tema sõnul tuleb vanemate rahvarõivaste puhul kindlasti teha nn niiskustest, saamaks teada, kas rõivas üldse pesu kannatab, kas värvid on pesukindlad või on oht, et eseme toon muutub. «Vanu rõivaid tuleks alati pesta ka mingisuguse võrgu või õhukese kanga peal, et vältida märja tekstiili tõstmisega kaasneda võivaid kahjustusi ja rebendeid,» soovitab ta.

Vanemaid linaseid rõivaid ei tasu pärast pesemist triikida. «Meie esiemad oma piduriideid ei triikinud, nad vaalisid linaseid kangaid – rullisid vaalikurika ja -kaika abil pehmeks ning siledaks. Kuumaga riiet ei töödeldud, triigitud ja seisma jäetud linased esemed kolletuvad kuuma mõjul ebaühtlaselt,» sõnab Laht.

Paki paberisse ja keera rulli peale

Õrnemaid tekstiilesemeid, rätte, põlli jms võiks säilitada paberisse pakituna ja nõnda, et eri tekstiilid üksteise vastu ei puutuks – neile tuleks panna vahele pehme, õhuke paber. Juba ajahambast pureda saanud asjad võiks säilitamiseks rulli peale keerata, et vältida murdejoontest tingitud võimalikke rebendeid, või hoiustada karpides siidpaberisse pakituna ja murdekohti pehme materjaliga ümardades.

Seelikut ei tohiks riputada ülevalt alla küljetrippe pidi riidepuu peale, kuna trippide ümbrus läheb pingesse ja hakkab välja venima, viimaks võib kangas rebeneda. Tegelikult peaks seeliku vöökoha ümber olema terve rida aasasid, millega seda riidepuule riputada, et pinge oleks võrdselt jaotatud. Eriti tuleks sellist kahe aasaga riidepuu külge riputamist vältida raskete villaste seelikute puhul. «Muuseumis säilitame rahvariidekäiseid, särke ja kuubesid pehmendatud riidepuude peal,» ütleb Laht.

Lugu ilmus Naistelehes esmakordselt 2018. aasta veebruaris