AUTOGA BALKANI POOLE 7 | Manona Paris: Kotor – reisi tipphetk hullumajas kasside keskel

Õnneks oli kogu see vestlus väga sõbralikus toonis. Tiha noć, seesama koht, kus Krister kunagi peaaegu kogemata ankrusse jäi, oli nüüd muutunud uhkeks valgete linadega restoraniks. Ent lubatud majutust seal miskipärast enam polnud, või vähemalt nii teatas vaevalist inglise keelt purssiv noor ja kena kelner. Talle tuli üldse üllatusena, et siin veel miski hotell peaks olema. Ja parkimiskoht on resto klientidele. 

Misasja? Õnneks jooksis taamalt juba ligi vanem härrasmees, kas siis kelnerite ülevaataja või omanik (või tema esindaja), kelle veidi parem inglise keel kõik ära silus. Oo (pilk auto numbrimärgile), tere eestlased! Kõik kena, palun istuge niikauaks lauda, kas lastele jäätist? Teile kohvi? Majutusasutus tõesti enam restoraniga seotud pole, ma kohe-kohe kutsun õige perenaise ja las see auto olla siin!

Perepuhkus hullumajas

Phuuh! Korraks tundus, et Montenegro ere päike heidab juba natuke liiga teravaid kiiri, umbes nii nagu oleks viimase sõja ajal piirkonda heidetud radioaktiivse rämpsuga pommid ikkagi kokku korjamata jäetud. Kogu meie Balkanile tungimise tipp pidigi olema seesama Tiha noć, kuhu Krister esimest korda kohe peale sõja lõppemist Balkanil sattus. Siis, kui keegi piirkonda tulla ei julgenud. Nüüd, kus turiste on rohkem kui küll, kas siis on külalislahkus kõik ära kulunud? 

Ei ühti! Nagu nõiaväel saan mina cappuccino, lapsed jäätised ja Krister korteriomaniku. 10 minutit hiljem on auto pargitud õigesse kohta, külaliskorteri võtmed käes ja naeratustel ei paista lõppu. Seame end sisse ja läheme otsima Kristeri üht lemmikkohta - kunagise Jugoslaavia isakese Josip Broz Tito aegset endisest kirikust ehitatud hullumaja, mille kailt on tore suplema minna. 

Hullumaja ülesotsimine aga läheb veidi vaevalisemalt kui võiks arvata. Nimelt on kogu teeäärne vahepeal muutunud katkematuks kuurortiks. Kõikjal kostab ohtralt vene keelt. Perekonnad, kes on väljas päevitamas, on aegajalt huvitavate siilisoengulõigetega ning kehal põnevates kohtades armidega. Fantaasia, see tänamatu eelarvamuslik tegelane, hakkab mõnuga tööle. Ega asjata öelda, et Kotori päikesepaiste tõmbab endaga hämaraid inimesi - neid, kes Euroopa Liidu viisat mingil põhjusel ei saa ja kes kaugemale puhkama minna ei viitsi.

Ent kes oleme meie, et arvustada inimesi, kes on tulnud siia paradiisilaadsesse kohta puhkama? Ka me ise oleme selleks ju siin! Kotori vanalinna poole viiv rannaääre tee on justkui loodud meie põnnide tõukeratastel vuramiseks, kuigi aegajalt tuleb seda jagada sõiduautodega, kes õnneks sõidavad väga aeglaselt. Rullnoklusel siin kummalisel kombel kohta pole, kõik liiklevad väga ettevaatlikult. 

Parkimine on muidugi iseasi - nägime oma päevade jooksul mitmeid üsna kummalisi kooslusi, kus üsna süüdimatult pargiti pool hoovi kinni. Hiljem selgus, et need kinniparkijad olid samuti turistid, enamasti meie mõistes idapiiri tagant. Ka Moskvas nägime taolist asja üsna tihti - no mis sa hing teed, korra on vaja. Seal aga pandi siis armatuurlauale autojuhi mobiil - kui vaja välja saada, helista! Puhkusel aga vist see kaunis komme unus. 

Kruiisikägistus

Esimene Kotori suurem jahmatus aga polnud mingilgi moel seotud liiklusega.

Kotori laht on üks maailma ilusamaid rannikuid. See siugleb sügavale mägede vahele ja kohati peetakse seda ka maailma kõige lõunapoolsemaks fjordiks. Tegelikult on see ürgjõe säng, mis on mattunud tammina toimivate mägede tõttu vee alla. Tulmuseks on väga maaliline veekitsus, mis mõjus inspireerivalt juba poeet George Gordon Byronile. 

Kotori lahetipule lähenedes paistis juba kaugelt paistis silma, et lahes on ankrusse heitnud kaks hiiglaslikku kruiisilaeva, kelle kõrval kogu mereäärne, sealjuures valgest kivist vanalinn tundusid nukumajadena.

Oh, see küll head ei tähenda, sosistas eelarvamus tasakesi ja paraku, seekord tal oli õigus. Kui juba Dubrovnik oli hädas kruiisituristide parvega, siis võrratult pisem Kotor sõna otseses mõttes lämbus sel palaval suvepäeval neisse! Ning mitte ainult sel suvepäeval - kogu juuli ja augusti, mil kestab piirkonnas turismi kõrghooaeg. 

Kohalikust meediast jäi silma, et ega ka neile see meeldi. Turistide surve on muutunud juba nii tugevaks, et inimesed on sunnitud suvekuudeks endale teisi elukohti otsima, sest nad ei saa öelda "ei" teenitavale rahale. See aga lõhub kogukonnatunnet. Teised on asjaga leppinud ja ütlevad, et nende nappide kuude tõttu saab end ka ülejäänud ajal aastast ära elatada. Kolmandad aga esitavad küsimuse - ent kuhu jääb meie eripära? Massituristid, kelle jaoks on sissetootud massituristikaup, millel pole mingit sidet Kotoriga, ebareaalsed hinnad kohvikutes toitude ja jookide eest, mis samuti sisse tuuakse - kas me sellist kodu tahamegi oma lastele pärandada?   

Kruiisituristi tunneb kauget ära. Nad on tänavaid ummistavatesse gruppidesse kogunenud hulk inimesi, silmis äraolev, veidi ehmunud pilk, kaelas kaardike ja pidev küsimine - kus me nüüd olimegi? Mis koht see oligi? Ka meil Tallinnas on neid piisavalt, ent kunagi varem pole ma tundnud nende seas liikudes lämbumistunnet! 

Seda oli näha ka kohalike näol - niipalju kui neid üldse silma sattus. Mõned kaupmehed, kes võltspäikeseprlle ja õlekübaraid pakkusid ja rohkem polnudki. Lisaks noored tütarlapsed kohvikutes, kelle inglise keele oskus on pöördvõrdeline teenindusosavusega. Viimased tulid muidugi kodumaalt vägagi tuttavad ette. 

Krister rääkis, et tema mälestuses oli Kotor kaunis, päikeses veidi unelev pisike sümpaatne linn. Mitte ülearu klanitud, veidi kulunud, aga teadlik oma väärtusest. Kassid igal pool peesitamas.

Nüüd? Osa sarmi on alles, aga palju on ka võltsarmani kotte, itaalia klaaspärleid ning ülikalleid savivaagnaid, millel tegelikult puudub igasugune side kohaliku kultuuriga. Küsisin ühe sellise liuakese kohta, et kust see pärit on? Juurdekaranud mees ütles vaid, et tal on minu jaoks superdiil - ma saan 180-eurose (!!!) anuma "kõigest" 100-ga.  

Kotor ja kasside paradiis

Kiisud on nüüdki alles, igal pool oma elegantset inimpõlgust näitamas, et samas siis jälle pai ja paremaid palasid norida. 

Kassid on saanud aastate jooksul Kotori omalaadseks sümboliks. Sellel polegi ühtegi täpsemat ajaloolist põhjendust. Linnakese nimi Kotor ei tule kassist, vaid arvatavasti kreekakeelsest sõnast Dekatera ehk 10 väravat.

On vaid oletus, et kuna Kotor oli vanasti elav kaubandus- ja sadamalinn, siis paljudel laevadel olid oma rotihirmud kaasas ning osad neist jäid maha, pannes aluse tõeliselt rahvusvahelisele seltskonnale. 

Praegu on kasside olukord kohaliku meedia sõnul üsna nigel, paljud neist on haiged ning näljas. Montenegros on küll mõned loomade heaoluga tegelevad asutused, ent enamasti on need pühendatud koertele. Kasside eest hoolitsevad vähesed. Seetõttu soovitan kõigile Kotoris üles otsida sealne kassimuuseum - see pole raske, vanalinn on nii tilluke - mille sissetulekust ravitakse, steriliseeritakse ja toidetakse sealseid kiisusid. Muuseum ise on väga armas kah, igale kassiarmastajale kohustuslik! 

Süüa ja rannas lesida!

Peale esimest traumaatilist kogemust vanalinnas otsustasime, et nüüd tegeleme sellega, mis tegelikuses toidab - rannas päevitamise ja rannaääres söömisega. Naabruses peatuv Norra vanahärra, kes juba aastaid igal suvel Kotori-kandis puhkab, soovitas uuesti vanalinna minna siis, kui ühtegi suurt kruiisilaeva pole näha. Ehk siis varahommikul. 

Süüa ja juua saab Kotori lahe ääres mõnuga. Hinnad on eurodes, kuigi riik pole eurotsooniga ametlikult liitunud ja Brüsselile see isetegevus väga ei meeldi. Hinnatase on umbes sama mis Pärnus. Hea salat on viiekas, praad 10, õlu 2.80 ja klaas veini 3. Keskmine söögiarve koos veidikese õlle ja veiniga neljase pere kohta oli 45 eurot.   

Süüa aga montenegrolased teha oskavad. Nad kasutavad mõnuga itaalialikke võtteid ja balkanipäraseid särtsakaid maitseid. Šopska salat ehk kurgi-tomatisalat veidikese valge äädika ja pehme krehvtise juustuga on palaval päeval lõunaks parim amps. 

Kuna kalamehe amet on piirkonnas väga populaarne ja me isegi nägime, kuidas nad restodesse värsket varahommikul püütut äritsemas käisid, tasub siinmail kindlasti panustada mereandidele. Suur kausitäis rannakarpe erilises salvei-tomatises kastmes viis keele alla ja maksis vaid 8 eurot. Kogusest aga piisanuks kahelegi.  

Mööda rannateed sõidavad aegajalt aeglaselt nii jäätisemasin kui ka kohalikud põllumehed, kes pakuvad müüa oma imehäid saadusi - kurke, tomateid, virsikuid ja arbuuse. 

Kõik see kokku andis lausa imelise mulje peaaegu paradiisist. Kõik on käelatuses: selge veega rand (mis sest, et kiviklibune), mõnusad restoranid ning head maitsed söögikohtades. Esimest korda kogu meie autoreisi ajal tundsin Kotorist välja keerates kuskilt lahkumise pärast teravat kahetsussähvakut.

Ja ka see ei seganud, et lahkumishommikul ajas hulumaja kirikukell mind üles oma paukumisega juba kell kuus! Mis selle põhjuseks oli, ei saanudki teada - hullumaja pole selles kohas juba ammu, nüüd on kohas kanda kinnitanud luksusapartment. Korra arvasin isegi, et kas nüüd antakse teada maavärinast, aga kuna keegi ei tundunud kellade peale teist nägugi tegemat (loe: magasid rahulikult edasi), siis otustasin ka mina selle kirjutada kohaliku kummalise koloriidi arvele. 

Ehk siis tegelikkuses oleme Balkanil kohal ja geograafiliselt algab nüüd tagasiteekond. Ka merd ei näe enam enne kui kodus. Esimene peatus sellel on Hertsegoviina serblaste sõjaaegne keskus, kaasajal lihtsalt maaliliselt kaunis linnake Trebinje.