AUTOGA BALKANI POOLE 6 | Manona Paris: Dubrovnik ehk Kiirustage, tali on tõepoolest tulemas

Rambivalgusel on ootamatud varjud, tasub meeles pidada ka Nolani-ärevuses Tallinnal. Kas just nii suured, see on iseasi. 

Juba praegu on näha, kuidas valgeks linnaks kutsutud asumi sambad on kohati õhusaastest määrdunud. Vanalinna sadamas hõljub plast ning linnamüüride vahele sisenemine tekitab kohati rahvamasside tõttu klaustrofoobilise efekti, mida pikendavad kohalike tõrjuvad pilgud. Mõni ime - kui kohalik keskmine brutopalk on 800 euro ringis, võib olla raske serveerida turistidele viieeurost õlut. Turismitalve saabumist on lubanud ka kohalikud linnavõimud eesotsas meer Mato Frankoviciga, unistades HBO seriaalitootjate kiiluvees saadud turistide hulga vahetumisest jõukamate ja nn paremate huvireisijate vastu. 

Kriisist kriisi

Iseenesest võiks ju arvata, et ühel linnal on põhjust megasaate lokatsiooniks saamise üle vaid tänulik olla. Võtteplatsi-turism on maailmas üha populaarsem, kus fännid tormavad kohtadesse, kus filmiti nende lemmikuid. Dubrovnikus on filmitud ka VIII tähesõdade kosmilise kasiino stseene. On kirjutatud, et tänu võttekohaturismile tõusis linn taas jalule 2008. aastal alanud ülemaailmsest majanduskriisist, mis neid eriti raskelt tabas. 

Ent head asja saab liiga palju olla. Reisijad voogavad linna nii maitsi, meritsi (hiigelsuurte kruiisilaevade vahendusel) kui ka odavlendudega, ja nii on neid saanud liiga palju. Dubrovnik on lämbumas, rahvamasse ei suudeta enam ohjata, kui kõik tahavad korraga valgete müüride vahele pääseda. Osad  troonidemängu võttekohad on juba turistidele nende suure hulga tõttu suletud, mis aga ei takista nn geriljatuure, kes keelust hoolimata ekstreemihuvilisi sinna sokutavad. 

Rahvusvahelistes foorumites räägitakse naljakaid lookesi inimestest, kes palavas päikeses üritavad teatud punktides seriaali sisse minna. Olla üsna tavapärane vaatepilt, kuidas täiselujõus mehed ja naised ronivad higist leemendades kilpide ja mõõkadega mööda linnamüüre, et üksteist pildistada. Vahel võtavad asjad ka üsna koomilisi varjundeid (stseen ühest foorumist): üks noormees koorib end treppidel Cersei Lannisteri kuulsa häbikõnnaku kohas ujukate väele ja siis tema sõbrad filmivad seda, kuidas nad teda plätudega loobivad ja sinna juurde karjuvad: häbi! No tõesti - on ju suts?

Ent kas tõesti on olukord nii jube?

Dubrovnik kindlasti oskab juba raha küsida - selles linnas ootas meid üks meie reisi kallimaid majutusi, öö eest 90 eurot, mis samas on linnas omalaadsete ehk peredele sobivatest üks odavamaid. Raha kulus ohtralt ka teistes kohtades - nurgatagune tagasihoidlik pitseeria kenitles kalamaja-laadsete hindadega, isegi kohalikud kiirsöögikohad küsivad lihtsa burgeri eest seitse eurot. Õlu on pea igal pool linnas nelja ja viie euro vahepeal. 

Kuidas on lood siis "Troonide mänguga"? Kui meie pere Dubrovniku valgete linnamüüride vahele veeres ei olnud õnneks või kahjuks ühtegi seriaalile viitavat signaali näha. Ma, muuseas, võtsin spetsiaalselt aega, mil mu kõrvad või silmad tabavad esimesi viited troonidele. Läks koguni viis minutit, enne kuni mu silmad hoomasid üht hästipeidetud särgipoodi, kus sai endale soetada kehakatteid kirjadega: "Sorry, naised, ma kuulun öövahtkonda." või "Khaleesi, mitte kuninganna". Öövahtkonnasärk oli eespool, khaleesi oma taha nurka peidetud. Kauplus oli tühi ja teenindajal nii tülpinud ilme, et ei tekkinud mingit soovi minna hindu uurima. 

Siis hakas viiteid muidugi riburada pidi tulema. Ühel hetkel mängis nurgapealne tänavamuusik tuntud viisikest. Teisel hetkel hoomas silm menüüs erilisi häbi-mojitosid ja muud söögikraami, millel seriaalist innustust saanud nimed. Tähesõdade igasugune müügikraam hakkas ka silma. 

Minu silm erilisi seriaaliga seotud nurgakesi ära ei tundnud, kuigi pean end nn vanema kooli fänniks, kes luges raamatud esimeste seas läbi. Enne Dubrovnikusse tulekut vaatasin üle ka videod, mis tutvustasid linna erilisi nurki. Tean ka, et filmimaagia sünnib tänapäeval suuresti arvutis ja seetõttu ei maksa väga imestada, et vaim ei suuda vanalinna nappide punaste katuste kohale tuldsülgavaid draakoneid väga manada. Arvutis oli linn mitmekordistatud, lisatud veel efekte ning tulemuseks oligi suurejooneline Kuningalinn. 

Nüüd, veeredes juba edasi Montenegro ja Kotori poole tundub, et "Troonide sõja" paleus on Dubrovnikus lahtumas. Muidugi, paari päeva pinnalt on seda ennatlik väita, ent teenindajate kohatine väsimus paistis liiga hästi silma, pluss turistide konsentratsioon, mis ühtse jõena võimaliku maagia minema pühkis. Sõbralikuks muutusid kohalikud alles vanalinnast vähemalt viis kilomeetrit eemal, ka siis olid selle kandjad vanemad daamid meie pere kolmeaastase nunnumeetriga kohtudes. 

Kolmas vint

Kas õnnestub linnapea unistus rikkast ja targast turistist? Ausalt öeldes - ei usu. Võtteplatsiturism on üsna hooajaline asi, uued kultusseriaalid tulevad alati peale. Kui üldfoon muutub tõrjuvaks võib sihtkoht endale talve liiga ruttu kohale manada. Ehk hoiatus: ole ettevaatlik, mida soovid, sest see võib täituda, võib Dubroviku puhul kolmanda vindi peale keerata. 

Samas on Dubrovnik ilus hoolimata oma seriaalisärast -tegu on kauni ajaloolise kaubanduslinnaga, vaba linnaga, mis ehitatud pea üleni lubjakivist. Võib-olla tulebki massiturismi eemaletõrjumine linnale kasuks ja naaseb see ülioluline omapära? Eks me näe! Talvele peab järgnema ka kevad, aga kas just nii külluslik, on iseasi. 

Igal juhul on Dubrovnik külastust väärt ja parem varem kui hiljem, sest koos nn luksusturismiga on alati pisuke oht, et kaob killuke linna enda pärisosast.