Kolumnid

AUTOGA BALKANI POOLE 5 | Manona Paris: Istria võlud ja vaevused ehk Kõik laste nimel 

Manona Paris, Istria-Dubrovnik, 22. juuni 2019, 15:00
Novigradi vanalinn tervitab kodusest uue maailma tänavafestarist tuttavate vihmavarjudega tänava kohal.Foto: Manona Paris

Oleme jõudnud oma reisil väikesesse Itaaliasse ehk Horvaatiasse Istria poolsaarele. Lapsed on oodanud seda hetke pikisilmi, vanemad aga paraja õõvaga: nimelt on siin teatud skaala järgi Euroopa teiseks vingeim veepark Istralandia.

Samal teemal

Meie peatuskoht on sedapuhku väike kalurilinnake Novigrad, itaalia keeli Cittanova. Just selle asumi külje all asub sellekandi suurim ja menukaim veepark, mis uhkeldab flaieri järgi Euroopa teiseks kõrgeima allalaskmistoruga. Kõlab hirmutavalt? Lisage juurde massid, kõrvetav päike, kõlaritest röökivad möödunud kümnendi eurohitid pluss Eesti kõrtsihindadega õlu, ning te saate iga üle 35-aastase jaoks arusaama suvisest põrgust. Võeh!

Meie kolmese ja kaheksase jaoks aga oli hoopiski käes ammuoodatud paradiis! Juba teel Balatoni äärest Horvaatia poole leelotasid nad ükstese võidu: „veeparki, veeparki, oi homme saab olema väga hea päev!“ Isegi tavaline vennalik nagin tagaistmel näkside, joogi ja meelelahutuse üle oli oluliselt väiksem.

Väikelinna idüll

Ent Novigrad otsustas mulle hakatuseks hoopis teistsuguse üllatuse pakkuda ja oi, kuidas mulle sellised käänakud meeldivad. Novigradis apartment Samanta nimelises kodumajutuses peatudes tundus, et oleme saabunud tõepoolest Itaaliasse – pererahvas, nagu paljud Istrias, rääkis omavahel vaid seda keelt. Meie päralt oli armas väike omaette majake viinapuu- ja roosiaia varjus, jaheda magamiskambriga ning köögiga, milles esmakordselt lõppes majutusastustes Leedust alates lokkav Ikea sisustuse kõike tasalööv stiil.

Asemel olid tikitud padjapüürid, pitsist linikukesed ja sahtlites aukartustäratav müriaad pastaroogade valmistamise vahendeid – mis kohe ka ka tänulikku kasutust leidsid, et viimased Praha italjaanode turult ostetud hõrgutised lastele kiireks õhtuooteks valmistada. (pasta orecchiette Peipsi küüslaugu, oliivõli, pecorino-riismete ja tomatitega).

Linna endasse tuli veidi jalutada, ent peale päevast autos istumist olime enam kui rõõmsad, et saime jalgu sirutada. Lapsed tõukeratastel sulandusid kohe kohalike sekka – nimelt on juba Ungarist silma jäänud jalgarattalembus Horvaatiasse jõudes pea kahekordistunud! Vaat et igal kohalikul tundus oma velo olevat ning neid ka renditi suuremate majutusasutuste juures.

Lisaks panime tähele, et selle suve stiil tundub olevat automatkale minnes enda jalgratta kaasavõtmine. Mitte ainult autosuvilate taga, vaid ka täiesti tavaliste esisillaveoga sõiduautode katustel ning pagasnikute küljes on tänavu sageli pere rattavaru kaasa reisimas. Enamasti kannavad need autod Austria, Saksamaa või Rootsi numbrimärke, ent on ka tšehhe ja poolakaid. Imeline ju – sõidad kohale, valid teadlikult veidi rahulikuma ja kaugema koha keskusest, pargid neljarattalise ja siis väntad juba kahega edasi piirkonda avastama. Ja siinkohal meenus mulle, et juba kaks aastat tagasi käis mu Taanis elav õde oma perekonnaga samamoodi reisimas – rattad auto taha köidetud. Igatahes – järgmise automatka jaoks on juba küpsenud idee – tuleb hankida rattaraam ja mitte enam uskuda kohaliku autosalongi seletusi, et meil pole ja seetõttu ei saa!

Mereandide paradiis

Autoreis on just hea selliste pisikeste peidetud kalliskivide avastamiseks!

Loojagutunnil väikesesse kalasadamasse saabudes saime imetleda päevatööst puhkavaid kalalaevu, mis muutsid lähedalolevate restoranide ustel olevad kaluri päevasaaki lubavad sildid eriti isuäratavaks. Valisime välja restorani nimega Kod Marice, mille keskealistest daamidest koosnev teenindav personal suutis väsinud lapsed hetkega naeratama panna, serveerida neile kodused küpsekartulid ning vanematele grillitud mereannid ning kohalikud lihapallikesed ehk chevapcici vürtsika letšolaadse kastmega. Juurde käis otse loomulikult mõnus kohalik kerge, õrna puuviljase järelemaitsega valge vein. Restorani teeb eriliseks ka tõik, et neil on oma kalapaat, millega merel käiakse.

Menüükaartidelt lugesime, et umbes 42 aastat tagasi hakkas üks Novigradi pereema otsima lisasissetulekut ja kuna ta oskas hästi süüa teha, otsustas seda teistelegi pakkuda. Tema toidud muutusid üha menukamaks ja nüüd näete istumegi tema rahvusvaheliselt hinnatud söögikohas. Tundus, et daam oli ka ise endiselt matroonina leti taga ja jälgis mängu. Ning tõepoolest kõik maitsed olid paigas, menüüd ja joogid tulid imekiiresti ja toidud kaa! Lisaks oli tunda, et teenindavale personalile nende töö meeldib – palju naeratusi, paisid (meie poistele) ja väikeseid naljaviskamisi – kõigis neljas kohalikus enamlevinud keeles, ehk inglise, saksa, itaalia ja horvaatia omas. Ja palju seekõik maksma läks? –Umbes nagu üks kena õhtusöök lastega Tallinna restoranis – umbes 50 eurot koos veiniga. Natuke paljuvõitu, ent elamus oli seda väärt. 

Ent paraku oli juba kell üsna hiline, lapsed väsinud ja nii tuli meil helistada (nagu selgus hiljem) ühele kahest linnakese taksojuhist. Järgmisel päeval selgus ka, et sellele nutikamale poolele, kes makse ei pea maksma ja seetõttu saab pakkuda paremaid hindu. Nelja kilomeetri eest umbes 13 eurot? Nojah, eks lapsed olid väsinud ju ning nõudlus määrab hinna...

Horvaatia pole just kõge odavam riik, seda on ka varem täheldatud. Eesti tasemest aga hinnad kõrgemale ei küündi.

Järgmine päev kuulus aga lastele. Istralandias olime kohal nagu lastele lubatud enne avamist. Miski koleda eksiarvamuse järgi olime jätnud netist piletid ette ostmata, sest Krister leidis kuskilt horvaatiakeelsetelt saitidelt vaid kassas kõlbavad sooduskupongid. See aga tähendas, et veekeskuse esimene põrgu ootas meid juba enne sissepääsemist nii pikkuses kui ka laiuses lookleva, ülierutunud lastest ja nende ette tülpinud vanematest koosneva 10-meetrise saba näol. Kuidagi siiski poole tunniga (jess!) kassani jõudes selgus lisaks veel tõik, et meie kupongid ei kehti perepileti puhul, mis ikkagi tuli soodsam. Seega olge teie targemad, lunastage sinnakanti saabudes piletid veebist! Ärge unustage juurde tellida ka lavatsit päevavarjuga (umbes 9 euri) – uskuge, seda läheb teil vaja. Kokku läksid meie piletid maksma umbes 70 euro ulatuses. Ehh, kallis lapsepõlv! 

Ent mistahes tusk meil võis ka olla – kõik kadus, kui tülpinud poisid said viimaks veekeskuse väravatest sisse joosta. „Ma tahan sinna, sinna ja sinna ja sinna,“ loetles Tristan käigupealt poolhingetuna. Robin ei nõudnud muud, kui et: „vette!“ Rõõm on lastele rõõmu pakkuda!

Mina aga istusin pere pisemaga keset lastebasseini, aitasin Robinil teiste lastega sõbruneda ning..nojah, kui võtad katsumust mõistusega, muutub see üsna kiiresti talutavaks. Isegi mõnusaks, sest istusin taas keset lavendleid. See koht, veekeskus, ongi mõeldud selleks, et lapsed saaksid oma hinge paleuse kätte. Las nad siis naudivad. Päev otsa ringisiblimist, ujumist ja naeru igatsorti ekraaninuiamiste asemel – no mis selles halba saab olla. Sel ööl magasid nad mõlemad nagu kotid.

Päikesele blokk peale

Lisaks on hea, et saime ennetatud ka minu salajase hirmu – me põleme selles betoonist pargis haledalt ära. Kuigi päike lõõskas lagipäehe ja kuumus ujus kenasti üle 35, ei juhtunud sellest midagi hullu. Meie pere superõrnanahalistele ehk mehele ja lastele pealepandud kallis erisuperuhke SPF 50 päikesekreem töötas, keegi ei saanud isegi punetust nahale. Kõik jõid kogu aeg ka vedelikku ja kandsid mütse, isegi kui viimased aegajalt vette pudenesid.

Päikesekaitse on nimelt asi, millega naljatleda ei tasu. Kunagi oli ka minu abikaasa see, kes päikesekreemide peale muigas ning alati end päike kätte istuma sättis. Enam mitte – sest mõned aastad tagasi otsustas üks tema sünnimärkidest endas melanoomi kasvatama hakata (loe: siit). Meil vedas, nahavähk polnud veel siirdeid loonud ja tänini on kontrollid puhtalt läbitud. Seetõttu panen kõigile südamele – pruun olla on ilus, aga (oi kui imalalt see kõlab, vabandust:) elus olla on ilusam. Päriselt kah, noh.

Meie reis aga läheb edasi. Istria koos oma oliivipuusalude ja lavendlipõldudega on juba selja taha jäänud ning nende ridade toksimise ajal veereme Troonide mängu seriaalist Kings Landingu ehk Kuningalinnana tuntu ehk Dubrovniku poole.