Kolumnid

AUTOGA BALKANI POOLE 4 | Manona Paris: paprikane Balaton ja mittemidagi tegemise jumalik võlu 

Manona Paris, Balaton-Novigrad, 20. juuni 2019, 12:42
Foto: Manona Paris
Kui mõnusalt mitmepalgeline võib olla üks reis – kogu nädala oleme aktiivset seigelnud erinevate suuremate-vähemate linnade leitsakuliste käänakute vahel, et siis viimaks Balatoni berüllroheliste lainete veerel kolm päeva mitte midagi teha. Ja jumal tänatud! 

Kunagi rääkis mu abikaasa Krister, et Balatoni järv kuulub Saksa turistidele ja noortel pole seal midagi peale hakata. Kuulsad viimased sõnad (veri)noormehelt, kelle jaoks maailm peab olema vapustav, raputav ning seiklusi täis. Kiirkäigul edasi 20 aastat ja samal noormehel on küll seiklusvaim alles, ent ka kaks pägalikku, kelle jaoks toonane ekstreemsus (loe: üks väike seljakott ja püstine pöial teeääres) võrduks hääleka protestiga. Balatoni madalad lained ja unelevad villad kallasraja ääres on just need, mis mõnusalt vaigistavalt mõjuvad. 

Samal teemal

„Meil oli vaja meelde tuletada, et mittemidagitegemine võib nii lahe olla,” tunnistasin ka ise järveäärse minipuhkuse viimase õhtul, pokaal kohaliku imehead, veidi mõrkja arooniase mekiga rosé veini nina ees. Just rosé tehnoloogiaga veinid on siinmail eriti mõnusad ja pole vist vaja öelda, et üldse maailmas selle suve hitt!

Naasmine paradiisi

Tegelikult oleme siin juba korra varem käinud, kaks aastat tagasi. Meie väike perehotell Sába-Ház Balatonbogláris jättis vanemale poisile, toona just seitse saamas Tristanile nii kustumatu mulje, et ta nõudis – kui läheme autoga reisile, siis sinna järve äärde hotelli tagasi. Pole ka ime, sest koht on tõeliselt imearmas – kaunis, äsjaremonditud villa just järve ääres, hommikusöögiga ilusal terrassil, kenad mugavad apartmenttoad ning väga sõbralik personal. Soovitan soojalt! Pererahvas tundis meie poisid kenasti ära ka ja üldse oli see nagu naasmine kaugete kallite sugulaste juurde külla. PS! – nemad räägivad ka kenasti inglise keelt, mis siinkandis on suur pluss!

Saksa (keelt oskava) turisti jaoks on aga balatoniäärne tõepoolest mugav. Inglise keelega pole kohati midagi peale hakata. Eesti keele kui sugulaskeelega ei maksa ka eriti vehkida, sest tavalistes madjarites tekitab see pigem umbusku. Mis sarnane keel? Üleüldse ei ole ju? Nemad ei taha eriti uskuda Soome-Ugri keelepuud – mis pagana Soome? –  vaid rõhutavad, et kuuluvad (koos soomlaste ja eestlastega, eksju) Uurali keelte sekka.

Sarnasust aga niipalju, et minu meelest on meie keelte helipilt ikka üsna sarnane. Tänaval ja kohvikus lausekatkeid kuulates oli pidevalt tunne, et hei, ma peaks sellst aru saama – kõla on sama, aga sisu on täielik arusaamatu sõnademulin. Umbes samamoodi kuulatasid ungarlased meid, kui lastele midagi taas seletasime. Suhtluskeelena on kasutuse aga saksa keel, inglise keelt mõistavad väga vähesed.

Odav, maitsev ja korralik

Kaks aastat tagasi siin viibides oli peamine märksõna – pooleli. Kõikjal käis suuremal või vähemal moel ehitus, mis koos tugeva keelebarjääri ning postsotsialistliku jahedusega (mida meie ja nemad respektiks kipume valelilikult nimetama) ei jätnud erilist muljet.

Seda toredam oli nüüd heas mõttes üllatuda. Ehitused olid (peaaegu) valmis saanud, peremehed keeli harjutanud, valikud suurenenud, kaardimakseid kõvasti juurde siginenud ja naeratused vahepealsest majanduskasvust juurdesiginenud turistide hulgast sõltuvalt laienenud. Turistid on tagasi Ungarisse saabunud ja koos sellega ka suurem heaolu. Peamiselt jah Saksamaal ja Austriast, ent ka kaugemalt. Eestlase hinge jaoks on aga Balaton just nagu loodud – odav, maitsev ja korralik.

Eestlaste ja ungarlaste sarnaseid jooni on ka vajadus pidevalt midagi pühkida, vuntsida ja niita. Oma kaunis aedlinnakeses ringijalutades nägime pea iga päev mõnd hoolikat peremeest, kes midagi aias pügas. Muruniiduki või trimmeri hääl kostus pea alati läbi. Ent mitte ka ülemäära palju – koomilise vahepalana meenub avalik park, kus murutraktor oli viitsinud ära pügada vaid meetri laiuse riba jalgraja kõrvalt. Muu las kasvab, eksole.

Rattaparadiis

Balatoni järve ümbritseb linnakeste ja külade võru. Osad turistid teevadki nii, et veedavad järve ääres kaks nädalat, iga kolme päeva tagant hotelli ringiratast vahetades, olles kord spaas, siis veiniistanduses, seejärel otse rannas. See on ka tore koht, kus rattaga sõita. Neid radu on tõsti ohtralt ja autodele on väiksematel teedel liiklus piiratud 20le – mis muidugi ei takista mõnd kabrioletiomanikku aegajalt lollakaid kiiruskatseid tegemast. 

Praegu juunis ongi kõige parem aeg Balatoni väisata, sest nagu üks Šveitsi noormees eile õhtul praalis baaris: kõik veel õitseb ning lõhnab ja on värske – ja turiste veel pole. Kõik-kõik aga on valmis, just sulle nautida ja kasutada. Inimesed on abivalmid, naeratavad ning hinnad, nagu ülesin, eestlase jaoks soodsad.

Kõht rõõmustab, kaal mitte

Kohalik kulinaaria ei saa otse loomulikult läbi paprikata. Paprikavorst ja guljašš on Ungari reisil kohustuslikud! Ent teine kohalik spetsialiteet on hanelihast toidud, nende pidamise traditsioon on siinmail samuti üsna pikk. Ei maksa ka karta, et need toidud oleks teabmis eriti vürtsikad – meie jaoks tundus kohati isegi särtsu vajaka olevat, aga eks meie oleme ka üsna tugevast tšilliusku end pööranud.

Ära sai proovitud ka kohalik rannahuntide lemmiktoit, ehk praetud tainas juustuse täidisega. Kui see lauda saabus tundus, et nüd on küll rasva ja gluteeni aastane norm kuhjaga täis. Ent kuna järsku tõmbus taevas mustaks nagu Jüri Ratase meeleolu peale valitsuse pressikonverentsi ning maad nuhtles tõeline vaat et troopiline äikesevihm, tundus ka see amps vägagi maitsev.

Ja eks õhtul sai korraliku köögiviljasalatiga südametunnistust praavitada. Juba esimesel päeval nõudsin tuttavasse juurikapoodi viimist, kust ka kohalikud sisseoste teevad. Mõnusad, tänavuaastased magusad tomatid, värsked krõmpsuvad kurgid, kohapealsed maasikad ja arbuusid – no mida sa veel tahad!

Rõõm on ka sellest, et peale kehvi kohvimaid Poolat ja Tšehhit oleme taas kohas, kus kohvikultuur on au sees. Ka kõige viletsama välimusega rannakohvik serveerib korralikku head, sageli käsitsivalmistatud kohvi. Cappuccino maksab meie rahas poolteist eurot, hea lahja hele õlu sama palju. Kohalike meelisjook on hoopis spritser ehk valge vein segamini (mulli)veega.

Kui kunagi veel näeme

Kõige selle tulemusena tahaks öelda - nägemist, peatse kohtumiseni. Kunagi lubasin endale, et ma ei naase reisides kunagi kohta, kus olen alati olnud. Nüüd tean, et iga reis on naljakal kombel naasmine. Kui sa ei naase tuttavatesse kohtadesse füüsiliselt, siis tegeled nendega iseenda sees. Iga reis on tegelikult matk iseendasse, enda paremini tundmaõppimine.

Balaton pani meid leebel ja mahedal moel aega maha võtma ja puhkama. Isegi üks vahepeale äikesetormide päev mõjus nagu palsam – kujuta ette, terve päev magada, vahepeal järve kohal välkude tantsu vaadata. Õndsus!

Ning seetõttu jätan teile mälestuseks mängima ungarlaste ehk Kati Kovácsi panuse diskoklassikasse, mis kodukeeli kõlab: „Kui kunagi veel näeme...“

TOIMETAJA

+372 5199 3733
manona.paris@toidutare.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee