AUTOGA BALKANI POOLE 3: Manona Parise suvekolumn: Praha paradiis mõningase kalamajastumise kiuste

Vapper sõdur Švejk oleks sama arvanud! Oleme just lõpetanud kaheksatunnise sõidu, on reede õhtu, leiame oma külaliskorteri aadressil Praha 3, ronime üles Riegrovy sadi (Riegeri park) küngastest, et ometigi lemmikõllekas keelt kasta... ja vastas on tühjus. Kettidega suletud aed ja kiri, et paraku seda suurt populaarset õlleaeda lihtsalt enam pole. 

Raadio Vaba Euroopa tegemise ajal viis aastat Tšehhis elanud, keele ära õppinud ja end hinges prahalaseks pidava Kristeri nägu näeb välja nagu oleks ta just saanud teada, et õllemüük on Tšehhis üldse ära keelatud. Podisedes otsib ta üles oma telefoni ja saab teada, et tõepoolest – linnavõim ei pikendanud õlleaia pidajatega enam lepingut ja nii on Praha üks mõnusamaid ja menukamaid suviseid suminakohti ajalooks muutunud. 

Kalamajastumine Prahas?!

Mööda kodust Žižkovit edasi tiirutades podiseb ta nagu tõrvakatel ning ma saan järjest teada, mis kohad on veel igavikku läinud. Asemel on aga pea igal nurgal uhke lounge, mille kriidiga kirjutatud menüüs on alati vegeburger kõige kõrgemal kohal. Ei, ärge saage aru, vege-toit on väga ok, aga miski tohutult häiriv vaib tekib, kui see on omnivoorse peenutseva toidukoha peamine tõmbenumber. 

Kõige rohkem aga vihastab Kristerit see, et tema lemmikõllesort, desítka ehk lahja kerge õlu on Žižkovi paljudes õllekates andnud teed oluliselt kallimale ja kangemale käsitööõllele. No pagan, selle ääres ei saa ju tiksuda ja nautida, kallis ning hakkab liiga pähe! Kuhu on kadumas demokraatlik Praha, kus ka töötav inimene sai peale vahetust õllekasse minna ja paari toopi sedasama lahjat desítkat libistades kogu maailm sõprade seas paika arutada. Seesama lahja õlu, et on täpselt õige kangusega, et paarist toobist ei tule raskust ega peavalu. See on läbi aastate olnud ka tšehhi demokraatia üks alustalasid – inimesed kogunevad rahulikult, parandavad ennast ja maailma, ent nüüd?

Meenub teine Praha-armastaja, hiljuti selle ka raamatusse "Minu salajane elu" valanud Katrin Pauts, kes hiljuti kurtis, et tema isakodu Muhumaa on kalamajastumas ehk muutumas peenutsejate pärusmaaks. Umbes samasugune ohtlik hõng lehvib kohati ringi ka Prahas. Kadumas on see lihtmeeste linn, kus igaüks tundis end päritolust hoolimata hästi. Asemele kipub mingi naljakas hipsterimaa, kus rahakott peab puuga seljas olema.

Vanad urkad elavad edasi!

Õnneks, nagu selgus nende päevade jooksul, pole Prahat nii kerge murda ning ta näitab seda meile mõnuga. Olen Katriniga nõus, et õige Praha kogemiseks tuleb kesklinnast kaugemale minna. Kesklinnast eemal on õhtud muhedalt sumedad, majadest õhkub parajalt päevast leitsakut, keldrikõrtsidest imbub diskreetset jutuvada ja pargid pakatavad äsjapuhkenud pärnade hullutavast hõngust. Hipsteriurkad haigutavad tühjusest, rahvas on ikka oma vanades lemmikutes. Kristeri kaks ülejäänud suuremat lemmikut, U Vystřelenýho oka ja U Sadu kenasti alles ja endiselt rahvarohked, U Sadu veel eriti. 

Ka Žižkovis on palju avastamisväärset veel olemas! Minu ammune lemmik, nädalavahtuse turg Jiřího z Poděbradi väljakul on sama võimas nagu aastate taga.Taolisi turukesi on ka teistes linnaosades!

Maitsvad, odavad ja imelised Tšehhi väiketootjate toidud ja juurviljad, sekka itaallasi, ungarlasi ja slovakke. Meie saabumispäeval on aga väljas koguni muusikud turulistele pehmeid klassikalisi vikerviise mängimas. Meeleolu on hetkeks nii ülev, et  silma kisub märjaks. Jah, see on ehtne, kohalike Praha. Käitun nagu kommipoodi pääsenud lapsuke – amps seda ja siis proovime toda; lihtsalt pean seda prosecco´t proovida saama; oota, ma võtan selle sidrunimekiga pecorino! Abikaasa vaatab nagu ikka seda sahmimist jesuiitliku kannataja võltsvaga näoga: praegu on jah tüütu, aga tore ju, kui keegi õhtusele snäkilauale hõrgutisi hamsterdab. 

Kohalikku Prahat leiab küllaga ka teistes kohtades. Háje metroopeatuse lõpus on kaunis Hostivari paisjärv, mille ääres vaikne nudistide rand – ka üks Kristeri kunagisi lemmikuid. Saabume sinna ühel pärastlõunasel tunnil, mil koht on täiesti tühi ja meeleolu uskumatult lõõgastav. Inimesi peaaegu pole, rand on tegelikult kena pöetud muruplats, kus parajalt puid-põõsaid päikesevarju pakkumas. Vesi on aga mõnus ja soe. Kui kärutame end rannalt välja, näeme väga tšehhilikku vaatepilti – istub noormees rannas puu varjus, täiesti paljalt, ratas ühel- ja tops õlut teiselpool, arvuti põlvedel ning kirjutab.  

Palverännak trammivabrikusse

Et mitte vaid Prahaga piirduda, sõidame laupäeval linnast välja Pilsenisse, kus saab veel kenasti nautida vanakooli Tšehhit – kohalik soodne ja väga autentse sisutuse ning menüüga vaksaliresto on selle muhe kvintessents ja väga väärt proovimist! Üldse on Praha üks boonuseid hea rongiliiklus pisemate lähedaste linnadega, kus võib tahtmisel leida soodsamaid ööbimisi.  

Pilsenis pidas suur Škoda trammivabrik parasjagu lahtiste uste päeva, mille raames käivitati iidset auruvedurit. Pole vist vaja öelda – hoolimata 32-kraadisest leitsakust oli päev absoluutne hitt!  Minu kaks poissi on nimelt parandamatult rongihaiged. Tristani isegi meelitasime niimoodi koolis hästi õppima, sest muidu ju rongijuhiks ei saa!  Robin ja Tristan rääkisid endale välja ka rongiga suveniirsärgid. Pisem ehk Robin keeldub seda särki juba teist päeva seljast võtmast. Tristan aga sai oma hiiglaslike hingestatud pärani silmade eest heldinud tšehhikeelselt vabrikutöötajalt trammimärgi. 

Umbes samasuguseid silmi sai näha Prahas pühapäevasel brantšil poiste lemmikkohvikus Vytopna, mis on Prahas lastega reisides vaat et absoluutselt kohustuslik koht. Tegemist on kohvikuga, kus joogid toovad ja (tühjad klaasid) viivad pisikesed mängurongid. Ja ka toit on neil suurepärane! Kuigi (ja võibolla just seetõttu), et köögist kuuldus ukrainakeelset juttu. 

Ukrainlasi on üldse Prahas palju – ehitustel ja teeninduses. Krister meenutab üht vana halba nalja: arutleb tšehh: kas augu kaevamiseks rentida ekskavaator või palgata ukrainlane? Valik langes viimasele, kuna nii tuleb odavam.  Samas, nagu meie kohalikud sõbrad ütlevad on ukrainlasi väga vaja, sest ka Tšehhimaal on korralik tööjõupuudus. Midagi pole teha – on töid, mida kohalik teha ei taha ja nii ongi vaja võõrtöölisi. 

Tšehhi köök

Kulinaaria pole erinevalt õllest kunagi Tšehhimaa tugevusi olnud. Igaüks, kes hakkab midagi mainima erilisest kohalikust söögist, peaks enne uurima, mida ta sööb. Suure tõenäosusega on need maitsvad, tšehhipärasena tunduvad haluškid guljašiga pärit hoopis Slovakkia köögist, kus on märksa muhedamad maitsed. Kohaliku kultuuri peensuseid tajuv Krister nendib, et jämedalt öeldes on Tšehhi kulinaaria liha vahukoorega ning kneedlikud ehk viilakateks lõigatud valge saia moodi vorm mitte just maitseka lihaleemega. 

Jah, uuemal ajal on palju erinevaid fusion-toite. Kohalike algupäraste roogade seas on kõige toredamad õllesnäkid nagu utopenec ja nakládaný hermelín, ehk marineeritud vorst ja pehme valge hallitusjuust.

Need viimased aga viivad keele alla, eriti pikema õhtu jooksul mõnusas seltskonnas.Praha ongi nagu kohtumine väga hea sõbraga. Aeg võib teid küll muuta, aga miski jääb alles, alati ootama, et jutt pooleliolevast kohast vabalt uuesti üles võtta. 

Zatím ahoj!