KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL | Forki vürtsikas sealihasupp oli leige igas mõttes (1)

Maikuine Tallinn tervitas lõunapoolt sisserännanut sähandse külma tuulega, mis kulmukarvad kardinana silmadele surus. Seetõttu sisseastumine sooja ja tuuletusse ruumi mõjub juba alustuseks hästi. Kuhu ma siis astusin? Avastasin, et ühe ma-ei-tea-kui-mitmenda loomelinnaku sisemuses asub puhvet nimega Fork. Hmmmm, mis see Fork nüüd parem on kui kahvel? Aga las ta olla. Üle tuleb ikka vaadata.Uurides veebist oma teekonnale jäävaid toidupesasid avastasin üllatusega, et seesinane putka olla siin juba aastaid ja seega ma olen tast kümneid ja tosinaid kordi mööda kapanud, aga näe. Hoovipealsesse korpusesse jääv asutus on teada vaid nendele, kes on ninapidi nutimasssinates, tänaval kõndijale ei paista ta ühestki otsast kätte.Suur betoonsaal on hea käega sisekujundaja nõul ja jõul kaotanud oma algse kõleduse, jagatuna raskete kardinate ja eritasandiliste ning -ilmeliste lauakestega omaette nurkadeks. Klaasseinte taga tuulas tärkav loodus vahtraõisi pillutada ja sakutas tüdru