Kokk ja kolme lapse isa Rain Käärst: „Söögiparadiisi siin majas küll ei ole!“ (2)

„Pelmeene on ju lihtne teha! Neil on omad retseptid, mida nad teevad ja kuidas, saavad väga hästi hakkama – või käivad vahel vanaema juures söömas,“ naerab Revo (9), Rubeni (12) ja Ruta (13) kokast isa. „Et nad liiguvad palju, siis pole me paanikasse sattunud, kui nad mõnikord söövad neid pelmeene ka kaks korda nädalas.“

Raini abikaasa Kärt tuletab lastele siiski pidevalt meelde, et igas söögikorras peab olema ka vähemalt paar värsket ampsu. „Poisid teevad meil hoolega sporti ja olen neile selgitanud, et kui tahate olla tugevad nagu porgandid, siis peate sööma ka tugevaid asju – nagu porgandit. Kui tahate olla pehmod, siis võite pehmet saia süüa.“

„Mulle endale meeldivad väga röstitud köögiviljad, aga poisid neid eriti ei söö,“ tõdeb Rain, et eeskujust pole alati abi. „Olen neid tõesti igast asendist proovinud sundida, aga nad eelistavad ikka tooreid.“

Iga puu all pissida ei tohi

Tallinnast Kakumäelt Kuusallu kolinud perel on plaan uues kodus ka väike aiamaa teha ja ehk kasvuhoonegi püsti panna. „Sest mis see tervislik toit tänapäeval on? Ma ei taha kedagi solvata, aga ökost ja puhtast toidust on saanud rohkem käibefraas, müügiargument,“ tõdeb Rain. „Kui tahan tõeliselt puhast toorainet, siis ei jää mul muud üle, kui kasvatada see ise – aga selle rohenäplusega on mul nagu on,“ lõpetab ta tooni võrra murelikumalt. „Ainuke, mille istutamise üle saan uhke olla, on elupuuhekk. Selle peale ütlesid küll kõik naabrid: oh sa kurat, kuidas sul see nii hästi on õnnestunud! Muidu kipuvad kastmised-rohimised ikka ära ununema.“

Küll aga mäletab Rain hästi, kui suured ja mahlased olid tomatid tema vanaema kasvuhoones. „Mõtle, sa lähed hommikul, võtad tomati – ja see on tõeliselt maitsekas. Paned soola ja pipart peale – Tallinna pool pandi suhkrut – ja õudselt mõnus oli,“ meenutab Rain ja lisab muigamisi, et kurgid-tomatid võiksid kasvuhoones ise toime tulla. Vähemalt kastmise ja paraja temperatuuri eest peaks hoolitsema tehnika.

„Eks peab hakkama katsetama, kuidas see muld siin on,“ ütleb pereisa. Ta kahtlustab, et pinnas ei pruugi just väga viljakas olla – kunagine Kuusalu ambulatooriumi krunt on olnud aastakümneid üsna võsastunud. Praegu on Kärdil kasvuhoone asemel vanast voodipõhjast tehtud peenar. „Proovisin seal ka basiilikut ja muid maitsetaimi kasvatada, aga need ei läinud – vaatasin küll kuufaase ja ...“ räägib ta. „Kõige paremini lähevad ikka aedmonarda ja piparmünt ja kõik sellised asjad, millest saab teed teha.“

Kärt ei usu, et Kuusalus kunagi väga aiapidamiseks läheb. Kuu aega tagasi, kui Õhtuleht perel külas käis, laiutas peenramaa asemel naadipõld. „Naati tuleb mühinal – meil on lastega kokku lepitud, kuhu puu alla ei tohi minna,“ naeris Rain. „Kuhu pissile ei tohi minna,“ täpsustas Kärt. „Sinna ei tohi, kus on naat ja kõrvenõges. Nõgesetee on väga hea!“

Kärdil on oma nipp, kuidas kasulikku kraami laste smuuti sisse sokutada: „Kui ma sinna mingit maltsa panen, siis nad ei joo. Aga kui ma ühe rohelise kapsli klaasi valan, siis nad ei saa arugi, et on söönud spirulinat, nisu, orasheina, bambuslehte – kokku üheksat rohelist taime.“

Keskealiste romantikapakett

Vähemalt tänavu kevadel käivad Rain ja Kärt aias müttamise asemel Kaberneemes võrgutamas. „Kalapüügiks ma seda väga ei nimetaks, pigem on see keskealiste romantikapakett,“ naerab Kärt. „Õhtul paned võrgud sisse ja hommikul võtad välja. Autos on külmakast, Rain võtab kalad tööle kaasa ja puhastab ära. Mul on ikka hullult vedanud, et ma endale kokast mehe leidsin!“

Kala armastavad peres kõik. „Lastele meeldib kõige rohkem lest, Ruben on hakanud ka kuumsuitsuforelli näksima. Soolaforelli ja -siiga nemad ei taha, aga kui saame siia, teeme sellest äkist,“ räägib Rain. „Paneme õuna, tšillit, sibulat, natuke tilli ja oliiviõli – teeme suure kausitäie.“ Äkis maitseb ka Rutale. „Aga poisid sööksid seda ainult Fortnite'i ähvardusel,“ naerab isa. „Ma mängin Eipexit,“ täpsustab Ruben kalajuttu kuuldes. Tema lemmiksöök on šašlõkk – „Sealihast, kui isa küpsetab!“ – ja jäätis. 

Aga kui šašlõkivardasse ka köögivilju liha vahele lükkida? „Ei, see ei ole hea!“ on poiss kindel. Küll meeldib talle ka kartulipuder hakklihakastmega ja sinna juurde kurgi-tomatisalat.

„Mulle maitseb väga sushi ja ahjus tehtud köögiviljad ja sashimi,“ märgib Ruta. „Mulle maitsevad nuudlid köögiviljadega. Seal on kapsast, porgandit – peaaegu kõike,“ ütleb Revo.

Ema leiab, et laste erinevad maitse-eelistused elu keeruliseks ei tee. „Õnneks on koduteel mitu kohta, kust sushi't ja nuudleid saab osta, aga neid ma võtan vahel harva, nii-öelda preemiaks,“ märgib Kärt. Kolme lapse ema põhimõte on, et kui juba perele ise süüa teha, siis võimalikult tervislikult: „Pannkoogitainas näiteks on meil juba aastaid kaerajahuga, sest nisujahu saad sa nagunii igalt poolt, piimaga sama lugu, mistõttu me seda smuuti sisse ei pane.“

Kuni lapsed veel lasteaias käivad, on ema sõnul võimalik jälgida, mida nad söövad. Pärast seda jääb üle vaid oodata, millal mõistus koju tagasi tuleb, et nad hakkaksid taas tervislikumaid valikuid tegema.

“Ma võin ju poistele, kui nad võistlustele sõidavad, porgandi ja õuna kotti panna, aga kui nad tagasi tulevad, on seal ikka krõpsupakk,“ tõdeb Kärt ja tunneb heameelt, et tütar on viimasel paaril aastal juba omal algatusel hakanud rohkem juurikaid ja värsket kraami sööma. „Mingis vanuses hakkavad nad ise vaatama, mida suhu pista, aga ilmselt kehtib see tüdrukute puhul siiski rohkem kui poiste kohta.“

Krõpsud-kommid ja jäätis?

„Kõige keerulisem on lapsi eemale hoida krõpsudest,“ teab Rain. „Need on neile nagu narkootikum. Aga siin väikses kohas tuleb kõik välja – lähed poodi ja kuuled kohe: su laps käis jälle krõpse ostmas.“

Kärt ütleb aga, et sai ühel hetkel aru: kui püüad lapsi millestki eemale hoida, siis söövad nad seda salaja kümme korda rohkem. Seepärast on neil nüüd nädalas üks junk-päev: „Laps teab, et jess! reedel võin osta jäätise või pool liitrit kokakoolat ja väikese paki krõpsu – ja siis ta ei lähe iga päev poodi. Mulle tundub, et see tõesti toimib. Aga võistlustel käies süüakse teistega koos muidugi endiselt krõpse.“ Kodus hoiab Kärt see-eest banaanid-õunad kogu aeg käepärast.

„Mina püüan hoida seda reeglit, et kõik – välja arvatud paps – söövad köögis,“ lisab Rain. Vales kohas avastatud keelatud kraam konfiskeeritakse ja läheb kõigi vahel jagamisele. Kehvemal juhul kuulub ka hävitamisele.

Pitsarestoran koduköögis

Grillihooaeg kestab Käärstide kodus aasta ringi, ainult külmal ajal asendab barbecue-ahju pitsaahi kööginurgas. „Selles saab tõesti kõike teha,“ kinnitab Rain. Ahi loob õdusa meeleolu ja kui sõbrad külas käivad, istuvad kõik köögis ümber laua – nii saab peremees korraga süüa teha ja ka seltskonnas olla. Ainus probleem on, et selline töökorraldus kipub ülesöömist soodustama.

Pitsa puhul kehtib reegel, et põhi tehakse kaerajahuga. „Ideaalretsepti meil veel välja töötatud pole, aga olen kaerajahule lisanud veidi täistera-speltajahu,“ ütleb Rain. Pitsateol aitab teda põhiliselt Ruben ja kuigi pitsakastmest on kahel mehel vahel erinevad arusaamad, on suudetud kompromisse leida. „Ka täidised on tellitavad,“ tunneb pere end ema sõnul kodus köögilaua ümber nagu pitsarestoranis. „Mina näiteks tahan liha asemel seeni.“

Kas ahju on ehitanud mõni kohalik pottsepp? „Jah, mina!“ teatab Rain. Ahju kest on pärit Võrumaalt, aga ülejäänu kuulub rubriiki Koka Katsetused.

„Nagu kogu köögi mööbelgi,“ ütleb Kärt. „Koos väga kuldsete kätega töömehega on nad välja mõelnud ja valmis teinud ka puidust lambid ja valamud – kui huvi on, kus sa siis veel kätt harjutad, kui mitte oma kodus!“ Harjutamisvõimalusi jagus ka Kärdile – tema segas uues kodus kokku ja pani seina kõik savikrohvid ja -värvid.

Maja vundamendikraavidki kaevas Rain ise. „Kokk kaevab kulbiga vundamendiauku,“ naersid külamehed väikest ekskavaatorit nähes. Sisekujundusvaldkonda ega ehitussektorisse Rain siiski üle kolida ei plaani. „Meil Allan Kuninguga on hästi hea meeskond ja mõnus on Fork Restot ja catering'i teha. Lampe või mööblit saab meisterdada ka hobi korras.“

Koridoris ootabki juba vana nahkkohver, millest peaks saama teleririiul. Selline, kus saate lõppedes paned kaane klõpsti! kinni. Kui riiul valmis, muretsetakse koju ka teler.

Puidust kandikuid ja serveerimisaluseid on Rain töö juurde juba aastaid ise teinud: „Meil on sõbranna, kes peab Kuusalus puidutööstust. Käin tal aeg-ajalt abiks ja selle eest võin seadmeid kasutada – selline sümbioos toimib siin hästi.“

 Nõmedad lapsevanemad maaelust

„Me oleme ses suhtes nõmedad lapsevanemad, et meie lapsed peavad ise kooli minema. Ainult väga harva võib kasutada kooli bussi,“ ütleb kolme lapse isa. Koolini on kaks kilomeetrit ja see maa saab lastel kaks korda päevas mööda kergliiklusteed läbitud. Selles, et keegi neid autoga kooli viima ei hakka, lepiti kokku juba Kuusallu kolides.

Kakumäel elades käisid Ruta ja Ruben Mustamäel koolis ja iga päev kulus bussiga kojutulekule poolteist kuni kaks tundi. „Kui me 2005. aastal sinna kolisime, oli liiklus suhteliselt rahulik, aga kümne aastaga läks see väga tihedaks. Hommikul pidid sekundi täpsusega uksest välja minema, et mitte ummikusse jääda,“ tõdeb Rain. Pikapeale hakkas see häirima.

Kuusalus elamise suur pluss ongi Raini sõnul see, et vanemad ei pea olema oma laste taksojuhid, ehkki Revo mängib jalgpalli, Ruben sõidab ratast, Ruta käib ratsutamas ja kergejõustikus. „Sõbrad muudkui kurdavad, et lastel on üks trenn linna ühes otsas ja teine teises – siin on kõik käe-jala juures.“ Ka 40 kilomeetrit tööle sõita pole mingi probleem. „Paned kiirusehoidiku peale ja saad poole sõiduajast kulutada sellele, et Bluetooth'i abil helistades mõni kiire asi korda ajada või lihtsalt päev läbi mõelda,“ kirjeldab Rain.

Kärt ütleb, et peale taksojuhi ametist pääsemise meeldib talle väga ka see, et kui linnas on kõik anonüümne, siis väikeses kogukonnas on tal lapsevanemana silmad igal pool: „Kõik tunnevad ju kõiki, kui midagi kahtlast on, siis ikka keegi märkab - nii saab võimalikud tulekolded juba eos ära kustutada.“ 

Lasanje tõi tüli majja

„Mina pole klassikaline perenaine, kes tuleb koju ja hakkab lastele süüa tegema – söögitegemine ei ole minu kirg,“ tunnistab Kärt. „Esimene tüligi tuli sellepärast, et mina tahtsin minna jooksma, aga Rain tahtis mulle muljet avaldada ja ütles: teeme lasanjet! Mina mõtlesin, et olgu, teeme lasanje ära ja pärast läheme jooksma. Aga Raini lasanjetegu tähendas seda, et ta tegi ise pastaplaadid ja tomatipasta – kõik-kõik-kõik. Tema jaoks oli oluline, et ta teeb kõik ise, aga mina ei saanud aru: mis mõttes, mingi pasta tegemisele läheb neli-viis tundi?“ räägib Kärt, kuidas ta esimest korda aru sai, kui erinevad huvid tal selle toreda poisiga on.

„Eks me kahekümne aastaga ole neid teineteise teravusi lihvinud,“ naerab Rain. „Ühiseid huvisid on meil ikka ka. Spordivõistlustel käib Kärt küll rohkem, aga aeg-ajalt käime ka koos.“

BBQ Symphony

Rain Käärst on üks kolmest 2001. aastal sündinud võistkonna BBQ Symphony asutajast, võistkonda kuuluvad ka Allan Kuning ja Vambola Moores. Meestel on kindel plaan osaleda augustis Eesti BBQ meistrivõistlustel Vanamõisas, järgmisel aastal aga minna Kansas City Barbeque Society võistlustele. „Nemad on viimase kümne aastaga kujunenud põhiliseks võistluste korraldajaks. Eemisel aastal käisime ja saime 40. koha – saja maailma parema hulgas on see ikka väga hea tulemus. Järgmisel korral püüame jõuda 20 parema hulka,“ ütleb Rain.