Uurimus: Eesti mehed hakkavad veganiks, kuna tunnevad muret keskkonna ja loomade kannatamise pärast (68)

“Veganlus on andnud neile mitmeid uusi positiivseid meheks ja inimeseks olemise viise. Tunti rõõmu sellest, et elatakse viisil, mis püüab minimeerida kahju loomadele ja keskkonnale, samas nautides head toitu,” kinnitab Aavik.

Uurimuses osalenud 31 meesveganit leidis Aavik Eesti suurimast veganlusele pühendatud Facebooki grupist Eesti veganid. Lisaks Eesti meestele kavatseb Aavik intervjueerida ka Soome veganmehi. Kui suure osa võiks Eesti ühiskonnast moodustada praegu mehed, kes on veganiks hakanud, Aavik täpselt öelda ei oska. Kuid eelmise aasta oktoobris MTÜ Loomuse ja Eesti Vegan Seltsi tellitud uuring näitas, et veganite koguarv Eesti elanikkonnast on umbkaudu 0,6%.

“Samas on märkimisväärne, et noorte hulgas on see osakaal palju suurem: koguni 3,2% Eesti noortest vanuses 15–24 on veganid ning liha ei söö samas vanuses noortest 6,8%. Kuna veganite osakaal oli valimis nii väike, ei saa praegu nende soolise jaotuse kohta põhjapanevaid järeldusi teha. Vegan-teemaliste Facebooki-gruppide soolist koosseisu vaadates võib öelda, et neis on arvulises ülekaalus naised,” tõdeb Aavik.

Eesti meesvegan ei ole alatoidetud hipi

Sotsioloogi sõnul on see, et just naised rohkem veganiks hakkavad, seotud kindlasti osaliselt sellega, et traditsiooniliselt on liha söömine olnud oluline osa maskuliinsusest.

“Endiselt kohtame soostereotüüpe, mille kohaselt “peavad” mehed liha sööma ning loomsetest toodetest loobumist võidakse pidada mehelikkust õõnestavaks. Levivad ka väärarvamused nagu ei annaks taimne toit piisavalt valku. Seda võivad takistusena näha eelkõige mehed, kes kardavad keha “nõrgaks” muutumist, või need, kes soovivad kasvatada muskleid,” selgitab ta. 

Aaviku arvates on üheks põhjuseks, miks naisi on veganite seas meestest rohkem, et empaatiavõime ja hoolivus on omadused, mida tüdrukutesse kasvatades rohkem sisendatakse ja seetõttu naistele rohkem omasteks peetakse. “Kaastunde üles näitamist loomade suhtes võidakse traditsioonilistest soostereotüüpidest lähtuvalt pidada ebamehelikuks,” ütleb ta. 

Aavik nendib, veganite kohta levib ühiskonnas mitmeid stereotüüpe. “Noored naiivsed hipid, nõrgad ja alatoidetud, ekstremistid, vihased jne. Meessoost veganite kohta võidakse tüüpiliselt arvata, et nad on nõrgad, “pehmod” või “ebamehelikud”.”

Kuid Eesti veganmeeste seas uurimust läbi viies üllatus Aavik, et meesveganid on äärmiselt erinevad nii sotsidemograafiliste tunnuste kui ka tegevusalade poolest. “Minu uurimuses osalenud Eesti mehed olid vanuses 18–56 ning nende keskmine vanus oli 33. Nad olid erinevate haridustasemetega ning tegutsesid erinevatel elualadel. See tähendab, et mingit niinimetatud tüüpveganit on raske välja tuua. Üheks levinumaks elualaks oli IT ning valimis leidus ka mitmeid ettevõtjaid ning heal järjel olevaid ja edukaid mehi. Leidus ka füüsilise töö tegijaid ning aktiivselt spordiga tegelejaid,” räägib ta. 

Ka maailmavaateliselt olid uuringus osalenud veganmehed erinevad: mõni tõi välja, et veganlus on osa laiemast sotsiaalsest õiglusest, teised toetasid vasakpoolset maailmavaadet, kus peetakse oluliseks näiteks soolist võrdõiguslikkust. “Mõned jällegi keskendusid kitsamalt vaid loomade heaolule, kus veganlust ei seostatud inimestevahelise ebavõrdsusega. Ühendavaks elemendiks oli soov panustada sellesse, et maailm muutuks looma- ja keskkonnasõbralikumaks,” sõnab Aavik.

Paljud mehed hakkavad veganiks internetist leitud info põhjal

Aaviku uurimuses osalenud meeste põhilised põhjused veganiks hakkamiseks olid eetika ehk soov vältida loomadele kannatuste põhjustamist, mure keskkonna ja planeedi tuleviku pärast ning tervis. 

“Paljud mehed leidsid, et veganitena toituvad nad paremini ja mitmekülgsemalt kui kunagi varem. Uurimuses osalejate hulgas leidus mitmeid mehi, kes hakkasid veganina tervislikumalt elama, sealhulgas sporti tegema, ning tundsid end tänu sellele paremini. Mitmed mehed vabanesid veganiks hakates ülekaalust,” räägib Aavik.

Tüüpiline oli ka see, et veganiks hakkamine toimus internetist leitud info alusel, näiteks vaadati loomaõiguslikke või keskkonnateemalisi dokumentaalfilme nagu “Earthlings” ja “Cowspiracy”. “Paljud kirjeldasid kuidas selle infoga tutvumine avas nende silmad ning enam ei tahetud ega suudetud loomade söömisega jätkata,” sõnab Aavik.

“Oli üks pühapäev ja ma olin üksi kodus, mul ei olnud midagi plaanis teha. Mõtlesin, et mul on Netflix, ja ma vaatasin, mis seal huvitavat leiab. Hakkasin vaatama dokumentaale, “Cowspiracy” tundus huvitav. Hakkan vaatama, tõesti oli huvitav ja järjest huvitavamaks läks. Lõpus öeldi, et suurim asi, mida keskkonna heaks ära saad teha, on see, et sa ei söö enam loomseid asju, hakkad veganiks. Mõtlesin, et okei, minu jaoks on see keskkonnateema tähtis. Mulle jõudis kohale, et kui inimkonna saatus on kaalukausil, siis see on suur samm, mida mina teha saaksin, ja mõtlesin, et ma vähemalt proovin,” kirjeldas üks Aaviku intervjueeritud mees, miks ta veganiks hakkas.

Teine intervjuueritud mees põhjendas: “Kõigepealt selline äratundmine algas varem, sellest mõttest, et keegi peab minu pärast surema, minu valikute pärast. See ei mahtunud mulle pähe kuidagi. Ma guugeldasin loomade kannatuste kohta, netis on igasuguseid videod suhteliselt palju. Seal nägin, mis piima- ja munatööstuses toimub, ma ei saanud aru, et kuidas ma sellest ei teadnud? Ma olin olnud täielikus pimeduses.”

Kuigi paljud mehed hakkasid veganiks iseseisvalt, tegid mitmed seda ka sõbra või elukaaslase mõjul. 

Veganluse toetamist dikteerib ka poliitiline maailmavaade

Aaviku arvates on Eestis veganeid, eriti just meeste seas, vähe seetõttu, et veganluse kohta levib endiselt palju väärinfot ning inimesed ei ole sellest kuigi teadlikud. “Enamik inimesi lihtsalt ei mõtle selle peale – veganlus tundub paljude jaoks mingi nišiteema või mõnede väheste „veidrate“ isiklik valik, millel ei nähta seost enda elu ja valikutega. Tegelikult muidugi ei ole tegu isikliku valikuga, kuna kaalul on teiste olendite elud ja meie kõigi ühise planeedi heaolu, mida loomade söömine tugevalt kahjustab,” ütleb ta. 

Aaviku arvates peaks ka riik soodustama jätkusuutlikumate ja eetilisemate eluviiside esilekerkimist, näiteks muutes riiklikke toitumissoovitusi. “Mitmete riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide toitumissoovitustes on järjest enam hakatud tähelepanu pöörama sellele, et inimeste tarbitav toit oleks tervislik ja jätkusuutlikult toodetud. Selline toit on väga suures osas taimne,” sõnab sotsioloog.

Kuid oma osa võib mängida ka poliitiline maailmavaade: Aavik leiab, et veganeid, sealhulgas mehi, on Soomes rohkem seetõttu, et veganlus on seal rohkem aktsepteeritud kui Eestis. Ajaloolistel põhjustel on veganlus seal kauem kanda saanud kinnitada ja Soome näol on tegu heaoluühiskonnaga, kus valitsevad liberaalsemad väärtused. 

Kuna Eestis on viimastel aastatel populaarsemaks muutunud konservatiivne maailmavaade, seda eriti just meeste seas, kas see tähendab, et Eestis meesveganite pealekasvu väga oodata ei olegi?

“Ma ei oska praegu spekuleerida, kas paremäärmuslike jõudude tõus Eestis võib kuidagi mõjutada veganite ja eelkõige meesveganite pealekasvu. Arvan, et olulist rolli mängib põlvkondadevaheline erinevus – nooremates vanusegruppides (kuni 24aastaste hulgas) on veganeid ja taimetoitlasi tunduvalt rohkem kui vanemate hulgas. Noorte üldiselt avatumad hoiakud peegelduvad ka teiste sotsiaalse õigluse küsimuste puhul, näiteks pooldab üle 70% 15–19aastastest Eesti noortest kooseluseadust. Seega on noorte puhul näha üldiseid liberaalsemaid väärtusi ja võrreldes teiste vanusegruppidega tunduvalt suuremat tähelepanu pööramist loomade heaolule,” vastab Aavik. 

Küll nendib sotsiaaluurija, et konservatiivsete ja eriti paremäärmuslike poliitiliste jõudude esilekerkimine ei soodusta muutuseid loomade kasutamise vähenemise suunas. “See tähendab, et loomade heaolu ja kliimasõbraliku eluviisi soodustamine ei ole paraku riiklikus poliitikakujundamises olulised eesmärgid.”

Mees võiks taimset toitumist vähemalt proovida

Meestele, kes taimsest toitumisest on huvitatud ning loomadest ja keskkonnast hoolivad, on Aavikul mitmeid soovitusi selleks, kuidas taimetoidu ja veganlusega tutvust teha. 

“Soovitan veganlusele läheneda avatud mõtteviisiga. Veganluse kohta lähemalt uurides puutud kokku uue, üllatava ja ehk ka šokeeriva infoga, millest koolis ega meedias üldjuhul ei räägita,” ütleb ta. 

“Paljud minu uurimuses osalenud mehed tegid enne veganiks hakkamist põhjalikku eeltööd – otsides vegantoidu, loomade olukorra ja kliimamuutuse kohta usaldusväärset ja teaduslikku infot. Peale sellega tutvumist leiti, et veganlus on ratsionaalne ja õige valik.”

Aaviku sõnul olid ka tema uuringus osalenud meeste pereliikmed alguses elustiili muutuse osas skeptilised, kuid teiste halvakspanu karta ei tohiks. “Nähes veganluse positiivset mõju meestele, on nii mitmedki lähedased lihatarbimist vähendanud või koguni veganiks hakanud,” sõnab ta.

Skeptikutel soovitab Aavik vegantoitu lihtsalt proovida, näiteks külastada mõnda paljudest vegansöögikohtadest, mida suuremates Eesti linnades leidub igale maitsele. “Paljud, kes pole enne vegantoiduga kokku puutunud, üllatuvad meeldivalt,” kinnitab Aavik.

“Loobuma ei pea millestki – burgerite, pitsade ja jäätiste sõbrad leiavad poodidest samade toitude veganvariandid, mis on maitsvad, tervislikumad ja loomasõbralikumad!”

Kel veganluse vastu huvi tekkis, oleks hea koht selle kohta uurimisega alustada eestikeelsest infoportaalist vegan.ee.