Rabarbrivartest saab valmistada nii kooki, limonaadi kui moosi. Foto: Pexels.com
Toiduuudised
5. mai 2019, 17:30

Kauaoodatud rabarber – hea maitselt ja kasulik tervisele

Märgates peenral punaseid kortsus lehti lahti rullumas, lähevad mõtted esimesele mahlasele rabarbrikoogile, mida saab ehk juba mõne sooja ja päikeselise ilmaga nautida õues. Peale omapärase maitse on rabarbril ka palju kasulikke omadusi.

Parim aeg rabarbri istutamiseks ja jagamiseks on kevad, mil taimed on alles väikesed. Samas võib selle töö ette võtta ka sügisel. Soovitatav on rabarber istutada huumuserikka ja mitte liiga vesise mullaga kohta, kuhu kevadel päike esimesena paistma hakkab, sest siis on loota varast saaki. Eriti hästi tunneb taim end, kasvades kompostihunniku läheduses, kus on alati väärt komponentidega muld.

Istuta rabarbrit nii:
Valmista ette kasvukoht.
Puhasta muld umbrohust ja kaeva maa korralikult läbi.
Kaeva auk. Istutusauk võiks olla 30–40 cm sügavune. Puista augu põhja drenaažiks väikesi kive või purustatud terrakota potikilde. Rõdul istuta rabarber vähemalt kümneliitrisesse potti.
Tõsta taim auku. Aseta taime juureosad auku ja täida auk toitainerikka mullaga.

Nii kasvatad eriti mahlaseid rabarbrivarsi

Selleks et aias kasvavatelt rabarbritaimedelt eriti sirgeid ja mahlakaid varsi saada, mida ehk isegi koorida pole vaja, kata taim ämbri või mõne muu anumaga. Katmine toimib nii seepärast, et taimel kulub siis vähem energiat lehtede kasvatamiseks.

Teine võimalus on ajatada rabarbrit pimedas keldris. Selleks istuta juureosad mulla või liivaga täidetud puukasti või plastämbrisse ning hoia taime vähemalt 12 kraadi juures, kindlasti rabarbrit regulaarselt niisutades.

Parim säilitamisviis

Parim on värskeid rabarbrivarsi sügavkülmutada. Selleks lõika kooritud varred 1 cm suurusteks kuubikuteks ja lao kihiti suure karbi põhja nii, et need üksteisega kokku ei puutuks. Seejärel lase kuubikutel paar tundi külmuda ja tõsta siis väiksemasse karpi või kilekotti. Nõnda pole ohtu, et need üksteist muljuks või kokku külmuks. Hiljem on eraldiolevaid rabarbritükke palju mugavam toiduvalmistamiseks kasutada.

Miks süüa rabarbrit?

Mineraalainetest sisaldab rabarber kaaliumi, kaltsiumi, fosforit ja magneesiumi. Rabarbri söömisega ei tasu siiski üle pingutada, sest taim sisaldab ka oblikhapet, mis võib organismis kaltsiumi imendumist häirida.

Kui noored võrsed ämbriga katta jäävad varred eriti hõrgud ja mahlased. Foto: U. Leone/Pixabay

Rabarber on hea värvitaim

Kuna rabarber on nõrgalt happeline, tehakse selle lehtedest tõmmist, mida saab kasutada peitsina, et värv paremini kangale või lõngale kinnituks. 2 kg materjali peitsimiseks on vaja 0,5 kg rabarbrilehti.

Värskete rabarbrijuurtega saab ka kollast kangavärvi! Selleks tuleb tükeldatud juuri leotada 24 tundi külmas vees ja keeta seejärel tund aega 10 liitris vees. Aseta kangas, mida soovid värvida, ööpäevaks puhta vee sisse ligunema. Seejärel vääna kangas välja ja aseta värvimiseks 5–10 minutiks juuretõmmise sisse. Loputa kangast külma veega ja riputa kuivama.

Niisutav rabarbriga näomask

Nahka niisutava näomaski tegemiseks läheb vaja vaid paari kindlasti kodus leiduvat koostisainet. Välispidiselt kasutades niisutab rabarber nahka ja soosib kollageeni ning elastiini tootmist, mis hoiab ära naha enneaegse vananemise ja ennetab kortsude teket. Taim sisaldab nimelt C-vitamiini ja luteiini. Rabarber annab nahale kerge kaitse ka UV-kiirte kahjuliku mõju eest.

Vaja läheb:
2 sl hakitud rabarbreid
4 sl suhkrut
1–2 sl Kreeka pähkli või päevalilleõli (või muud mahedalõhnalist nahasõbralikku õli)
paar tilka roosi või lavendli eeterlikku õli (soovi korral)

Sega näomask kokku nii:
Tükelda rabarber. Lõika värsked kooritud rabarbrivarred väikesteks kuubikuteks.
Püreesta. Tõsta tükid kannmikserisse, lisa suhkur ja õli ning surista viljad püreeks. Kalla saadud segu väikesesse kaussi. Kui sul on kuiv nahk, lisa õli juurde.
Kasuta rõõmuga. Kanna mask õrnalt näole ja kaelale, lase 5 minutit toimida ning loputa maha sooja veega.
Säilita. Kui maski jäi üle, kata kauss kilega ja pane külmkappi. See säilib kasutuskõlblikuna viis päeva.