EVELIN ILVESE KOLUMN TOIDUTARES: Mida nad söövad, et nii suudavad ja saavad? (+ retsept!) (47)

Ent prantslased on ikooniliselt väärikad ja sitked. Küllap oli väga vähe kahtlejaid selles, kas sümbol uuele elule ärkab. Mida nad söövad, et nad nii suudavad ja saavad? Kuidas katastroofist seljad kokku pannes lihtsalt läbi ja üle minna? 

Otsisin ühel päeval oma prantsuse retseptid üle hulga aja välja ja meenutasin oma suurt ja elegantset teejuhti – kunagise Prantsuse suursaadiku abikaasat Anne Labrosse – kes mind sõna otses mõttes käest kinni võttes selle imelise köögi salakambritesse viis. Lihtsus. Aeg. Vanaemade tarkused innovaatilises võtmes. Vana uues kuues. Armastus ja kirg. 

Olen sellest kunagi kirjutanud nii:

Prantslaste suhtumine söömisesse, toitu ja selle valmistamisse on kütkestav – selles on ammustest aegadest pärit austust maa ja päikese vastu, kirge ja hoolimist. Arvukad kokandusmaailma olümpiakullad ehk kolme Michelini tärniga restoranide rohkus sel maal kõneleb meisterlikkusest, parima taotlemisest, raskuste trotsimisest. Aga ka selle peene kunsti juured ulatuvad tegelikult lihtsaimast lihtsamasse – tavalisse talupojakööki.

Prantsuse suursaadiku kaasa Anne Labrosse, kirglik kokk ja õpetaja, pühendas Eestis veedetud aastatel paljusid huvilisi oma maa parimate maitsete saladustesse. Tänu Annele ei pelga ma enam ka kõige peenemate kastmete valmistamist proovida, sest tean, et täiuslikkuses peitub alati ka lihtsus. Üks prantsuse köögile iseloomulikke maitsebukette koosnebki koorest, võist, veinist ja puljongist – see on paljude kastmete põhjaks.

Aga näiteks kuulsa Provance‘ i maitse saame, kui proovime mis tahes soolase toidu puhul kombinatsiooni oliiviõli-tüümian-rosmariin-majoraan-salvei. Maitsestad niimoodi näiteks oma eestimaised ahjukartulid, saab neist hoobilt provance'lik kõrvalroog. Ja kui külvad sellega kana üle – ka üks imeline põhiroog.

Üks prantslaste kuulsamaid suppe aga on maailma lihtsaim ja ka odavaim keedus, mis ometi keele alla viib. Kui üle 20 aasta tagusel suvel käisin oma esimesel pikemal automatkal Prantsusmaal, näitas kraadiklaas mitu päeva järjest üle 40 pügala. Kuni jõudsime imekaunite losside ja kindluste poolest üle ilma tuntud Loire’i jõe oru päästvasse jahedusse.

Lisaks ootamatule värskusele saime lisaks Chinoni lossist leitud Jeanne d’Arci taaselustatud loole sealt kingiks ka prantslaste armastatud talupojatoidu – sibulasupi – maitse, mis oma lihtsuses ja rustikaalsuses sööbis alatiseks mällu. Millegitõttu tuli see nüüd taas meelde. Jagan teiega, head Toidutarekese külalised -

siin see on - Bon appétit! 

Soupe á l’oignon elik sibulasupp

4-le

250 g sibulaid

2 sl sulavõid

1 sl nisujahu

1 l puljongit

meresoola

värsket musta pipart

4 viilu krõbeda koorega saia

riivitud tugevamaitselist juustu (Emmental, Gruyére, Cheddar)

Haki sibul ratasteks ning prae madalal kuumusel võis kuldseks – ära pruunista! Raputa üle jahuga ning sega korralikult läbi. Kalla peale nii palju puljongit, et jääks parajalt paks supp. Hauta kaane all 20-30 minutit. Maitsesta soola ja pipraga.

Serveerimiseks rösti saiaviilud ja pane kausi põhja, supp vala peale. Kui soovid, võid saia ka kuubikuteks lõigata, ent Prantsusmaal olen näinud just tervet saiaviilu supi sisse pandavat. Puista üle riivjuustuga ning serveeri.

NB!

· Juustu võid panna ka otse saiale ja grillida ning seejärel taldrikusse pista.

· Keeda ise puljong – see võtab 30 minutit – koorega sibulast, koorega porgandist ja kartulist, lisades loorberilehe, terapipart, vürtsi, ja kui on, siis ürte ning küüslauku. Kui eelistad kuubikuid või pulbrit, siis vali lisaainete vaba kraam. 

Kevadiste tervitustega,

Evelin

Pika tn kodust