Kolumnid

TOIDUARVUSTUS | KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL: Rataskaevu 16 – näljasel ehitusmehel sinna minna ei soovitaks  (3)

Toidutare, 5. aprill 2019, 10:04
 Karmo Tüür
Toiduasjatundja ning õllepoe Gambrinus eestvedaja, politoloog Karmo Tüür on oma kulinaarsetel rännakutel jõudnud Tallinnasse, restorani Rataskaevu 16. Kuidas Tüüri supipöial seda asutust kohtleb? 

Tüür arvustab oma blogis "Inimkatsed toidu ümber" üht Tallinna menukamatest söögikohtadest: 

"See on omamoodi äge, kui toidukoha nimi langeb kokku aadressiga. Nojah, kui kõik niimoodi teeks, siis mõjuks see tüütult ja tehniliselt, kuid ühena teiste hulgas on see lahe. Niisiis – Rataskaevu 16.

Ausalt öeldes olin üsna hämmeldunud, kui teisipäevasel hilisepoolsel õhtutunnil sisse astudes nägin täis saali – olin just enne möödunud mitmest restost, mille akende taga istus vaid mõni üksik lauatäis. Aga igatahes leidis vahvate kikkvuntsidega hipster-kelner veel ühe ja viimase vaba lauakese.

Panin end vaimliselt valmis, et no ilmselt nüüd läheb siis kauem aega… aga näedsa, laua kõrvale kõpsatas näitsik üsna samal hetkel, kui olin maha istunud ja menüüga tutvust teinud. Ausalt öeldes jälgisin mõnda aega päris mõnuga seda padespaani ja kaerajaani, mida selle maja kelnerid virtuaalselt esitasid, kulgedes käbedal sammul laudade vahel, juhindudes kõrva torgatud jupstüki tarkadest juhenditest. Tellimused vahetusid taldrikute vastu, need asendati jällegi arvetega ja kõik toimis nagu hästiõlitatud elektronkella sisemuses.

Kolmekohalisest supimenüüst valisin "seenesupp põdralihaga; muskaatpähkel, koriander" (6.70). Mõne minuti järel toimetas piiga lauale leivakese. Vaevalt jõudis ta selle sisse juhatada sõnadega "meie oma maja leib", kui juba sama hingetõmbe pealt teatas "mulle öeldakse, et teie supp on juba valmis!"

Suuuure taldriku keskel olevas lohus oligi… no mis te arvate… seened ja põdraliha leeme sees laisalt ulpimas nagu kesksuvine supelsaks Pärnu rannas. Noh olgu, Pärnu ranna vesi ei lõhna seente järgi, aga see leemeke siin lõhnas. Kohe väga lõhnas. Ja maitses kah. Seente järgi ikka, sedasorti hapukalt ja vürtsikalt nagu oleks siia ka seente marinaadi läigatatud. Igatahes üllatas see supike mind positiivsel moel – peale kahe nimeandja polnud siia sisuliselt mitte midagi lisatud, kui hakitud maitsemuru välja arvata. Ei mingit kardulast või porknakest või midagi muud, mida tavaliselt supitaldrikus kohata ootad. Julge lahendus ja muhe tulemus!

Teiseks valitud "ahjus mooritud põdraliha; lillkapsapüree, pastinaak, porgand, mustsõstrakaste" (19.70) oli mitmel moel supi vastand. Ärge irvitage, ma tean isegi et praad ongi reeglina supi vastand! Aga ma pean silmas et kui supp oli uljalt minimalistlik, siis praad oli üles ehitatud üleküllasuse printsiibil. Ainumas asi mis selgelt iseseisvus, oli lillkapsapüree, olles kreemjalt ja meeldivalt tuunitud, kuid siiski omaenda maitsega. Kõik muud elemendid sulatas kokku mustsõstra glasuurjas tihedus. Põderike ise oli sumedalt pehme ja liha alla peitunud juurikad enamasti ka… kuid nad kõik sulasid selle raskeloomulise kastme sees ühtseks. Ärge saage valesti aru – see pole halvasti öeldud, sest maitse oli kokku mõõõõõnus… noh nagu päikeselise päeva rammestunud pärastlõuna, kui sa läbi kissis silmade ei erista detaile, aga võrkkiiges lebotades polegi detailidel tähtsust!

Kokkuvõtteks seega soovitan ma seda puhvetit küll, kuigi portsude suuruse ja hinna vahekorda vaadates… noh ütleme et näljasel ehitusmehel ma sinna minna ei soovitaks. Maksa, magu ja maitsemeeli kõditada saab siin aga üsna kenasti – nii supipöial kui praepöial on üsna veendunult püsti!"

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
manona.paris@toidutare.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee