Foto: Artur Sadovski
Retseptid
4. märts 2012, 22:00

Külmamurtud õied - Dame de Fleur

Pikki aastaid peielaudade pesana tuntud koht vahetas äkitselt omanikku ning sellega mitte kursis olnud külalise võttis ootamatu muutus heas mõttes selili. Loodetavasti suudetakse Pärnu flegmaatiline talv üle elada, et varasuvel õide puhkeda. AGA TEGELIKULT JUHTUS NII: Vahetult enne ajakirja trükkiminekut andsid kohviku omanikud teada, et Dame de Fleur on talvepuhkusel ja kogu tiim tegeleb Tallinnas uue crêperie avamisega.

PROFFAtmosfäär: 5Teenindus: 7Toit: 8Kas läheksin sinna uuesti?Jah, aga täiuslikuks naudinguks tuleb vist suve oodata.MENÜÜVõrratu bruschetta värsketomatisalsa, basiiliku ja küüslauguga 5.50Klassikaline Prantsuse sibulasupp veisefileega 4.50Röstitud maks maitseka juursellerivormi, krõbeda sibula, värskete hooajaliste salatite ja pikantse ürdiõliga 6.50Šokolaadi-fondant jahutava vanillijäätise ja metskirsikastmega 4.50Krepp kuumade kirsside ja jahutava jäätisega 4.–Hind kahele koos jookidega: 33.50MiljööKui meie kohale jõudsime, oli Pärnu talvine vaikelu kahjuks jõudnud ka Dame de Fleuri. Kohviku uksed on nimelt avatud kohvikupidajate sisetunde järgi ja seetõttu tasub “lilledaami” külastama minnes enne ette helistada. Ruume on söögikohas kaks: peauksest vasakul argisem baari- ja klaasletiga, paremal poodiumitõstega justkui pidulikum ruum. Viiteid kohviku nimele leidsime lillelistelt seinapaneelidelt, lisaks armastavat peakokk üle kõige roogadele kaunistusteks sättida värskeid lilli. Romantilist hõngu loovad käsitööna valminud pitslinikud ja omaette tunne on juua teed romantilisest teeserviisist. Valguspunkte oli aga vähe ja need ei toetanud laudade valgustust. Muusika kõikus kitši piiril, Prantsusmaal on kindlasti mõni kõvemgi tegija kui Joe Dassin. Ehk oli asi klienditsooni jaheduses, aga üldisest miljööst puudus hubasus. Seda ei parandanud ka jaanuari lõpupäevadel ruumi „unustatud” jõulukuusk. TeenindusEhk ei olnud see just kohviku parim päev, sest selle päeva stsenaariumist puudusid sõnad “tere tulemast”, “palun valige omale sobiv laud”, “olen kohe teiega”. Samade argiste rõivastega, millega teenindaja äsja õuest sisse astus, ta kliente ka teenindas. Tõe huvides peab küll lisama, et teenindus oli hooliv ja kiire. Lihtne kaante vahel toidukaart jõudis käbedalt lauda, kuid esimeseks ehmatuseks oli sellega kaasnev informatsioon, et seitsmest valikus olevast eelroast on saadaval ainult üks! Sama kordus ka pearoogadega, kus mitmeid välja valitud toite sel päeval lihtsalt ei olnud. Proovile sai pandud ka meie tundlikkus Pavlovi refleksi suhtes, sest kirjas olnud krõbedat ja patuselt marjast Pavlova kooki ei saanud samuti tellida. Suvepealinna hooajavälisel ajal oleks kindlasti lihtsam kasutada igapäevaselt vahetatavat, lühemat, kuid roogade saadavusele vastavat menüüd.ToitEelroavalik oli lihtne, seega alustasime bruschetta’dest. Need olid Itaalia kombe vastaselt serveeritud suurel salatilehel, aga kõhutäis oli mahlane ja suur ning rikkalikult tomati, basiiliku ja küüslauguga varustatud. Edasi soojendasime end supi ja pearoaga. Supp oli paras üllatus, sest klassikalist Prantsuse sibulasuppi ei serveeritud krõbeda juustusaiaga, vaid tubli annuse veiselihast ribadega. Maitse oli külluslik, magus sibul, suurepärane leem ja pehme liha mõjusid kui külma päeva lohutus. Röstitud maks oli äärmiselt heas küpsusastmes, keskelt võrgutavalt roosa. Lisaks maitsetäiendus tagasihoidlikkusest kaugel oleva pannisooja sibulakuhja ja köögiviljadega. Värske salati lisamine ei olnud enam sellele kooslusele tegelikult vajalik. Desserdi nautimise ajaks olime juba ületanud kõik lubatud kaloriühikute piirid, kuid uudishimu oli meist tugevam. Seega järgmisena kanti lauale fondant. Tihedalt šokolaadine, pehme sulava südame, tumeda kirsi kastme ja kontrastse vanillijäätisepalliga. Maitsev, kutsuv ja meelas – mmm!Krepid said meie valikul samuti kaaslaseks kirsid ja jäätisepalli, kuigi nimekirjas oli lisandeid palju enam. Koogi struktuur oleks võinud olla veidi õhulisem, aga maitse oli ikkagi justkui õnnelikust lapsepõlvest. Ah jaa, ühtki rooga ei kaunistanud lubatud lilled. Kahju.PROFAANEttevõtja (37)Pangandustöötaja,õppinud kokk (28)Atmosfäär: 8Teenindus: 9Toit: 7Kas läheksin veel ja soovitaksin teistele? Koht on väärt, et seda oma pisikeste käikudega toetada ja sõpru samasugustele tegudele utsitada. Kui kohvikul kohaliku kunde abiga talv üle elatud, võib selle häbenemata suvitajate hoolde anda.MENÜÜKlassikaline Prantsuse sibulasupp veisefileega 4.50Sarmikate prantslannade lemmik – veisefilee punase veini leeme ja küllusliku värske hooajalise salatiga 12.–Röstitud maks maitseka juursellerivormi, krõbeda sibula, värskete hooajaliste salatite ja pikantse ürdiõliga 6.50Šokolaadi-fondant jahutava jäätise ja metskirsikastmega 4.50Brüleekreem 4.50Hind kahele 32.–MiljööDame de Fleur on nagu silmamoonduse musternäide: oli kord Pärnus üks tore puljongit ja seapraadi pakkuv peielauapuhvet, mis üleöö keskpärase tänavarüü õlgadelt heitis ning lihtsate vahenditega elegantseks Prantsuse daamiks kehastus. Uued kardinad, ehedad heegeldatud laudlinad, ajatud paksust klaasist reljeefsed pokaalid, Joe Dassin ja Mirelle Mathieu – rohkem polegi vaja. Isegi varasemast päranduseks saadud laminaat seintel mõjub elegantsete detailide hinguses soojalt.TeenindusKohvikusse sisenedes leidsid OM profaanid eest sõbrad, kes kilkasid, et isegi nende koerale oli hoolivalt pakutud juua-süüa. Mida veel tahta! Nõnda mõjub teksades teenindav meesterahvaski mitte etiketiapsu, vaid oma kodus soojalt külalisi võõrustava peremehena. ToitTahaks kohe kokkuvõtlikult kuulutada, et esimesena söödud sibulasupp oli kogu proovitud menüü tipp. Mitte madal, vaid Everesti masti. Tomatiselt tummine, toeka lihalaadungiga, mõnusate juustukaabetega. Klassikalises sibulasupis küll tomat ei käi, kuid sellegipoolest oli tegu parimaga, mida selles elus sibulasuppide valdkonnas saanud oleme. Röstitud maks järgmise käigu nimikangelasena vääriks samuti kiitust, kuid tähelepanu röövis temalt juursellerivorm. See oli õrn ja mahedamaitseline leiutis, mis passiks menüüs eraldiseisva roana taimetoitlasi peibutama. Viimaste peale polegi siin väga mõeldud. Taldrikul ilmneb, miks veisefileed siin söögikohas sarmikate prantslannade lemmikuks nimetatakse. Granaatõuna punaste pärlite ning neoonrohelise salatikastme ansamblis lihapala paneb ka lauda kogunenud eestlannad õhkama: “Ilus!” Kahjuks purunes idüll väga soolase, võib isegi öelda, et tulisoolase sooja salatiga, mis parajalt õrnalt küpsenud lihatüki alt välja ilmus. Ka külmad tomatid tundusid hamba all võõrkehana. Ahjust läbi käinuna oleksid nad ehk veenvamad. Šokolaadi-fondant ja brüleekreem toovad meid supi poolt vallutatud tipule taas lähemale. Eriti tuleb kiita paksu tekstuuri ja täidlase maitsega kirsikastet. Tähelepanu, lapsed: seda serveeritakse ka siinse kohviku laiade ja lihavate pannkookide kõrvale! Lõpuks vihje Pärnust läbisõitjatele: kohv siin Riia maantee äärses kohvikus on väärt, et teha üks puhkepaus.