Foto: Cappy
Retseptid
3. märts 2009, 22:00

Tsipa värvi lauale ajaks, mil õuevärve veel ei ole

Kirkamad värvid ja vägevam koloriit on Eesti ilmastikus ikka külastanud meid siis, kui päev  nii kõrgelt käib, et solaariumisse enam ei minda ning talvekalkjas pale asendub terve jumekusega.

Seni aga käib õue pääl igavikku sumbuv võitlus, kus kord jääb pääle viis kraadi sooja, siis jälle viis kraadi külma. Kord õhkavad romantilisemad inimesed, et „kevade lõhna on õhus", järgmisel hetkel aga löövad nosud norgu, et „ei see tali pole veel alla andnud ühti." Aga soo- ning rasvatihased kõõrutavad kevadelaulu. Taterma külas Hiiumaal törtsus paar päeva tagasi rännust väsinud, ent kindlameelne kuldnokk. Ootus on...

Just praegusel aol on paras tuua lauale värve, et meeletundlad koogaksid kevade poole ning selleks annavad võimalusi kõikvõimalikud mittelihalised annid. On paastuaeg. Paastuajale omaseid toite tehakse näiteks ubadest. Enam aga veel seostub paastuaeg ilmselt paljudele nooruspõlvede seiklusromaanidest meelde jäänud ja sääl munkadele-nunnadele omistet roa - läätseleemega. Tjah. Loomulikult on läätseleem keedus. Supp. Kusjuures nõukaaegne kirjeldus läätseleemest tundus toona mingi eriline maitsetu jõledusena, mida söövad ainult enesepiitsutamisega tegelevad kahvanäolised vagatsejad, mitte aga punnpõsksed ubinakarva pürjelid. Tegelikkuses on läätsed ju imemaitsev kraam, mille valmistamises võistlevad peeneimad kokad üle ilma. Nõukaaeg pettis meid. Ja nii, nagu eri sorti oadki, võivad läätsed halli aja laua hoopis värvikamaks ning kirkamaks muuta.

Võtame näituseks punased läätsed, mida isamaa kaubanduses täitsa kenasti saadaval ja millel kolm suurepärast omadust: neist valmistet road on mitmekesised ilmelt, mekitavad maitselt ning rõõmustavad inimeste meeli. Ei ole vist ülearune öelda, et punane värv loob elevust ja energiat ning ühes köögist õhkava aroomibuketiga kutsub ilma lõunakella andmatagi laua manu kõik hääst kõhutäiest unistavad päevakangelased.

Aga mitte ainult läätsedest ei tahtnud ma rääkida. Kui kaugele oleme järele jõudnud itaalia memmedele? Ma mõtlen, kui tihti tehakse meie kodumaa kokandustemplites kodutehtud nuudleid, peenema nimega pastat? Meenutan härdumusega lapsepõlve pakse kodutehtud nuudlitega lapśaa-suppe...Võtkem aega ning valmistagem oma pasta ise. Nüüd on siis meil värvideks punane ja valge. Rohelist jagub ikka. Lehtpeterselli liigub, basiilikut liigub, münti liigub. Just toda viimast kasutaksin kindlasti täna esiteldavas roas:

Naeru välja meelitav mungaroog

pool kilo punaseid läätsi

4 ärahakitud küüslauguküünist

nii keskmiselt tüse sippul, ka ärahakitud moel

pundike hakatud mündilehti

väiksem pundike hakatud melissi

pool klaasi valge veini äädikat

pool klaasi oliivõli

200 grammi püüli

(kes ei paastu, võib lisada pastataignale 1 muna)

veskist soola ja pipart

Panni pääle kuuma õli sisse pihupeeneks tsäkitud sippul ja kui too klaasjas, anda manu äädikas, mündilehed, meliss, sool, pipar, küüslauk ning küllalt leiget vett, et too kõik ära kataks ning jääks veel ka lisatavate läätsede katmiseks. Vee mulisema hakates läätsed sisse supsata ja keeta madala tulel kuni lääts poolpehme.

Keetmise ajal mätsime kokku pastataigna veest ning jahust (muna lisab too, kes EI paastu!!!) ja tsimarukesest soolast. Sõtkume kole kõvasti ja piisavalt pikalt. Taignarull. Tainas laiaks. Tainas nuudlilaiusteks ribadeks. Pastaribad läätsede juure. No ja siis joob pereisa, kes köögis ju kogu selle aja rahmeldanud, klaasi kevadel villitud külma kosutavat kasemahla. Jätab perele ka ja paneb laua keskele, et raudkülm pehmeneks. Kahekümne viie minutiga siit alates saab roog peris pehmeks. Näpuotsaga retseptirohelist münti veel pääle tsaputada. Ja siis isa hüüab: „Naine ae, tule nüüd, toit on valmis!" Ja lapsed vudivad ka laua manu. Kui vats täis ja meel rõõmus, mõni maiuski ehk keelel, jääb pere Volksu tuleva nädala juttu ootama.