Enamik inimese organismi jõudvatest kahjulikest ainetest pärineb toidust. Tundub ju mõislik eelistada söögipoolist, mis kahjulikke aineid ei sisalda. See soov sunnibki toiduaine pakendisse süvenema. Esimene hea uudis on see, et pakendi märgistusele on kehtestatud kindlad nõuded, see ei tohi inimest eksitada ja peab tal aitama tootest rohkem teada saada.
Ehmatavad E-d
Oletame, et kõik on arusaadav, kuni silma jääb mõni keeruline keemilise ühendi nimetus või E-tähe ja numbri kombinatsioon. Miks ma seda sööma pean? Sest lisaainete täielik vältimine on tänapäeval peaaegu võimatu. Lisaainete kasutamisel põhinebki kogu kaasaegne toiduainete töötlemise tehnoloogia, mis tagab poelettide laia sortimendi. Maailmas on kasutusel 2000–2500 lisaainet. Enamik neist aitab paremini säilitada toiduaine toiteväärtust ja maitset, surub alla ohtlike mikroobide arengu või parandab konsistentsi maitset või aroomi. On ka selliseid, mida lisatakse, et toidukaup tunduks tarbijale külgetõmbavam. Mida rohkem on toiduainet töödeldud, seda rohkem on selles tavaliselt lisaaineid. Näiteks puljongipulber sisaldab väga palju lisaaineid, värske liha aga üldse mitte.
Ainete päritolu
E-sid saab liigitada selle järgi, kuidas need saadud on. Esimese rühma moodustavad lisaained, mis on eraldatud taimse või loomse päritoluga toorainest. Näiteks marmelaadides kasutatav agar-agar (E 406) on pärit merevetikatest, pektiin (E 440) puuviljadest, konservant õunhape (E 296) aga saadakse õuntest.
Kuigi paljusid aineid oleks võimalik eraldada looduses leiduvast materjalist, on neid lihtsam ja odavam toota looduslike ühendite täiendaval keemilisel töötlemisel. Neid nimetatakse loodusidentseteks lisaaineteks, mille hulka kuulub näiteks antioksüdandina kasutatav askorbiinhape (E 300).
Kolmanda rühma moodustavad ained, millel looduses analoogi pole, näiteks antioksüdant butüülhüdroksüanisool (E 320, kasutatakse margariinides, piima- ja koorepulbrites, kartulikrõpsudes jm). Sünteetilised lisaained ongi tervisele kõige kahjulikumad, sest tegu on kehavõõraste ühenditega, mida organismil on raske kahjutuks teha.
Lisaainete ohutus
Lisaaineid pole vaja karta, neid peab tundma. E-tunnus tähendab, et lisaaine on läbinud vastavad ohutuse hinnangud ja Euroopa Liidus heaks kiidetud.
Enne kui lisaaine lubatakse kasutusele võtta, hindab selle ohutust inimese tervisele põhjalikult Euroopa Toiduohutusamet. Paljudele lisaainetele on kehtestatud ohutu päevane tarbimiskogus (ADI). Täiskasvanuil jäävad söögiga saadud lisaainete kogused enamasti allapoole ohutut päevast tarbimisnormi, sest nende kehamass on suur ja söömisharjumused mitmekesised. Väikelastel seevastu ei pruugi see nii olla, sest nende kehakaal on väiksem ja nad kipuvad eelistama üksikuid toiduainerühmi (maiustused, karastusjoogid, viinerid).
Üldiselt on aga teadlased seisukohal, et toidu lisaained on ohtlikkuse seisukohast toidumürgistuste, tasakaalustamata toitumise, tööstuslike saasteainete, toiduainetest looduslikult esinevate mürgiste ainete ja pestitsiidide järel alles kuuendal kohal. Teisalt aga saab teadus tagada toiduainete ohutuse ainult tänapäeva teadmiste ja analüüsimetoodika tasemel. Sajaprotsendiline garantii see ei ole. Nii mõnedki toidu lisaained on aja jooksul lubatavate nimekirjast kustutatud.
Ained ilma E-ta
Kunstlikel maitse- ja aroomiaineil ei ole E-numbreid ning nende eraldi väljatoomist pakendil ei nõuta. Toiduainetele lisatakse neid väga väikestes kogustes. Nii ei pruugigi me teada saada, kas maitse, mida tunneme on naturaalne või kunstlik. Üks enamkasutatavaid liha maitsetugevdajaid on naatriumglutamaat, mida on aastatuhandeid rohkesti kasutatud Hiina köögis. Mõningatel inimestel võib aga rohke naatriumglutamaat toidus põhjustada haiguslikke nähtusid – näo ja rindkere punetust või valu, kuumatunnet, peavalu, mis kaovad poole tunni möödudes. Seda nähtust on hakatud nimetama “hiina restorani sündroomiks”. Naatriumglutamaat on väga tavaline ka meil toodetavates liha- ja vorstitoodetes.
Soovitused
· Eelista töötlemata ja vähetöödeldud toite. Töötlemata toitudes pole üldjuhul lisaained lubatud.
· Lühikese säilivusajaga kaup sisaldab reeglina vähem konservante. Näiteks lastele võiks anda vorsti ja viinerite asemel hoopis värskest lihast valmistatud toite.
· Jälgi toidupakendite märgistust. Oluline on, et päeva jooksul tarbitavad toidud ei sisaldaks palju kattuvaid lisaaineid.
· Toitu mitmekülgselt. Nii väldid mõne lisaaine suures koguses organismi sattumist. Eriti oluline on mitmekülgset toitumist silmas pidada laste puhul, kelle kehakaal on väike, mistõttu võib teatud lisaaineid nende organismi sattuda rohkem kui soovitav.
Levinuimad lisaained ja nende mõju
· toiduvärvid (E 100 – E 199)
Värvained on lisaainetest tekitanud kõige enam poleemikat, sest nende ainus eesmärk on pakkuda silmailu. Seejuures on paljud neist, sh asotoiduvärvid, sünteetilised või saadud keemilise sünteesi teel. Mõnedel inimestel võivad sünteetilised toiduvärvid esile kutsuda allergilisi reaktsioone. Toiduvärve kasutatakse eriti ohtrasti kondiitritoodetes, karastusjookides ning maiustustes, sh jogurtites ja jäätistes. Kui toode on väga eredavärviline, siis on selles tõenäoliselt kasutatud asotoiduvärve.
· säilitusained e. konservandid (E 200 – E 299)
Ühed vanimad säilitusained on naatriumnitrit (E 250) ja naatriumnitraat (E 251), mida hakati lihale ja lihatoodetele lisama roosa värvuse andmiseks. Alles hiljem avastati, et nitritid suruvad alla bakterite, sealhulgas botulismitekitaja elutegevuse. Samas võivad nitritid meie organismis leiduvate amiinidega reageerides anda kantserogeenseid ühendeid, mis võivad olla vähkkasvajate tekke põhjuseks. Konservantidest on tervisele ohtlikud veel importpuuviljade pritsimiseks kasutatavad difenüül (E 230), ortofenüülfenool (E 231), naatriumortofenüülfenool (E 232) ja tiabendasool (E 233).
· antioksüdandid (E 300 – E 399)
Laialdaselt kasutatakse antioksüdandina askorbiinhapet (E 300), mida lisatakse vorstidele, sinkidele, õllele, limonaadile jne. Teiste antioksüdantide grupi moodustavad sulfitid, mis toimivad kui konservandid. Eriti laialdaselt kasutatakse neid puu- ja köögiviljade säilitamisel ja töötlemisel, mahla- ja veinitööstuses. Kui sulfiteid on kasutatud, siis peaks see olema pakendil märgitud. Mõningatel inimestel võivad sulfitid tekitada allergiat. Üsna sageli põhjustavad allergiat ka sünteetilised antioksüdandid, nagu butüülhüdroksüanisool (E 320) ja butüülhüdroksütolueen (E 321). Soja suhtes allergilistele inimestel võib vaevusi põhjustada sojaubadest eraldatud letsitiin (E 322).
· emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad (E 400 – E 499)
Emulgaatorid aitavad tekitada emulsiooni ehk siis kahel erinevate omadustega vedelikul seguneda. Neid kasutatakse põhiliselt määrdevõides, margariinides, majoneesides, aga ka leivas. Stabilisaatorite ülesandeks on aidata segul koos püsida. Mitmed lisaainete registris esinevad mineraalühendid toimivad veesidujatena, säilitades toiduainetes vett. Veesidujate hulka kuuluvad erinevad fosfaadid, näiteks difosfaadid (E 450) ja polüfosfaadid (E 452), neid kasutatakse vorstide valmistamisel.
· mitmesugused muud lisaained (happesuse regulaatorid, jahu parendajad,
paakumisvastased ained, lõhna- ja maitsetugevdajad, glaseerained, magusained, paksendajad, želeerivad ained, pakendamisgaasid jne) alates E 500.
Kuna viimasel ajal püüeldakse järjest enam selle poole, et toota väikese kalorsusega toiduaineid, kasutatakse palju suhkruasendajaid. Suhkru asendamine toimub kahes suunas: madala kalorsusega looduslike või kalorivabade sünteetiliste magusainete (sahhariin, aspartaam, tsüklamaat jt) tarvitamine. Kuigi sünteetilisi magusaineid on kasutatud pikka aega, pole siiani suudetud välja selgitada nende mõju tervisele. Näiteks sahhariini puhul pole ikka veel üheselt selge, kas ta on kantserogeenne või mitte. Ka sünteetilist magusainet tsüklamaati on vahepeal kahtlustatud vähi tekitajana.
Kommentaarid (0)