Kuigi quiche peetakse kaasajal üheks klassikaliseks prantsuse köögi koostisosaks, on see pirukas tegelikult pärit hoopiski Saksamaalt, keskaegsest Lothringeni kuningriigist, mille prantslased nimetasid hiljem ümber Lorraine`ks. Sõna „quiche" pärineb saksakeelsest sõnast „Kuchen“ ja tähendab „kooki“.
Algupärane quiche Lorraine oli lahtine pirukas, mis koosnes ühe muna ja koore segust ning suitsupeekonist. Hiljem hakati quiche Lorrainele lisama ka juustu (Shveitsi juustu näiteks). Kui lisada pirukale ka sibulat, siis nimetatakse seda quiche Alsacienne`ks. Algselt valmistati põhi saiatainast, kuid nüüd kasutatakse rohkem mure-või lehttainast.
Quiche muutus populaarseks ka Inglismaal, seda peale II Maailmasõda. USAsse jõudis quiche 1950. aastatel. Kuna pirukas sisaldus mõningal määral ka köögivilju, ei peetud seda mehelikuks söögiks ja öeldi: „Tõeline mees ei söö quiche!“ Tänapäeval võib leida palju erinevaid quiche liike, lisaks klassikalisele quiche Lorrainele. Täidiseks kasutatakse mitmesuguseid köögivilju, sh brokkolit, sibulat, seeni, sinki, mereande (põhiliselt koorikloomi).
Quiche taina õnnestumise eeldused:
• Taina valmistamiseks soovitatakse kasutada magedat võid. See annab tainale parema ehituse, kuid sellele vaatamata õnnestub tainas ka soolase võiga (vaata ainult, et soola lisades arvestad või soolsusega).
• Tainale lisatava vee temperatuur peab olema võimalikult madal. Soe vesi soojendab taina ülesse ja pehmendab rasvaine, seetõttu taina ehitus ei tuleks hea.
• Kõik toiduained, lisaks veele, peavad olema külmad. Selleks võid jahu korraks külmikusse panna.
• Peale valmimist lase tainal külmikus rahulikult valmida. Kui lased piisavalt (25-30 minutit) külmikus seista, moodustub sitke tainas. Sellisel juhul säilitab tainas hästi oma vormi ja ei tõmba küpsedes kokku.
Eksisteerib ka teistsugune quiche päritolu puudutav informatsioon, millega ehk rohkem harjunud ollakse.
Postimehe ajakirjanik Brit Rosen pakub välja sootuks kolmanda variandi quiche saamisloost.
Kommentaarid (0)