Eesti köök

Isetehtud verivorstid 

Riina Kaabel, 19. detsember 2011, 06:30
Isetehtud verivorstidFoto: Priit Grepp
Verivorsti tegemine pole mingi käkitegu. Ent need, kel pasteet juba hästi õnnestub, võtke vastu järgmine väljakutse meie oma taluköögist.

Kogus: ühele
Valmistusaeg: üle 60 min

Koostisosad
1 kg Odrakruup
3.5 - 4 l Vesi
800 g Seapõsk
3 tk Sibul (suur)
1 tk Küüslauk
5 lehte Loorber
8 tera Vürts
15 tera Must pipar
2 spl (kuhjaga) Majoraan
1.2 l Veri (lisada tunde järgi)
Sool

Valmistamine

1. Keeda pehmeks pestud kruubid ja jahuta need maha. Kruubid keevad vähemalt kaks tundi. Samuti keeda pehmeks seapõsk.

2. Lõika seapõsks parajateks kuubikuteks. Pekitükk peab selline olema, et ikka tunned vorstis pekki. Aga eks see ole maitse asi.

3. Haki peeneks sibul ja küüslaugu. See läheb kaussi peki hulka.

4. Seo loorberilehed ja vürtsiterad riidelapi sisse ja haamerdab peeneks. Nii on tõhusam kui uhmris, kuid võib kasutada ka vana kohviveskit. Loorber, vürts, purustatud must pipar ja majoraan segatakse pekikuubikute juurde.

5. Seejärel lisa kruubid ja sega kõik korralikult läbi.

6. Mul on kasutada eelmisel päeval võetud veri. Et veri seistes klimpi ei hüübiks, on sellele kõvasti soola lisatud. Seetõttu on kruubid ja pekk jällegi keedetud ilma soolata.

7. Õige konsistentsiga vorstisegu nõuab kogemust. Et segu saaks ühtlane, tasub see käe vahel läbi mudida. Segamine tekitab veidra ludiseva heli.

8. Segu peaks olema nii vedel, et seda ei ole vaja jõuga läbi lehtri lükata, vaid see valgub väikese kaasaaitamisega allapoole ja seda on lihtne näppudega soolt mööda edasi lükata. Mida vedelam, seda verivorstilikum ja seda kindlam, et vorstid ei lähe keetes lõhki. Kui ei ole endas päris kindel, tasub alguses teha tahedam tainas ja toppimise käigus vajadusel verd juurde segada.

9. Nüüd peseb Riina käed korraks puhtaks, et lõigata valmis niidid. Ta kerib niidi ümber harali sõrmedega käelaba ja lõikab keerud ühest kohast katki. Tulemuseks on umbes 20 cm pikkused jupid. Kui üksi vorste teed, siis tasub piisav varu niite paraja vahega käepärasesse kohta, nt vorstisegunõu servale, laduda.

10. See tehtud, võtab Riina vanaemaaegse vorstilehtri. Kuna vana pulk on kadunud, siis ajab asja ära ka lihahaamri vars, mis mahub parajasti lehtriavasse. Ta võtab kausist ühe soolika, tõmbab näppudega liigse vee sellelt ära, otsib otsa üles ja tõmbab ümber lehtri alumise osa. Soolika mugav pikkus on umbes 50 cm, pikem võib hakata rebenema.

11. Kui soolikas on lehtri otsas, võib hakata vorstisegu lehtrist sisse valama. Ühe käega hoiad lehtrit, teisega vaheldumisi tõstad segu lehtrisse ja aitad pulgaga tagant. Kui segu on juba sooles, võid seda näppudega allapoole, kuni otsani lükata. Soolikasse sattunud õhk tuleks ka näppude vahel välja siluda.

12. Kui terve soolikas on pehmelt vorstisegu täis, võta ülemine ots lehtri küljest ära ja seo see sõlme. Esimene vorst tuleb soole ülemisest otsast ja mõistlik vorsti pikkus on 10–12 cm – kui see keetmisel puruneb, on kahju väiksem kui pika vorsti puhul. Soolikas seotakse niitide abil ühesuurusteks pehmeteks vorstideks, mida annab peopesal lapikuks vajutada. Kõige viimaks tehakse sõlm või kinnitatakse niit soole alumisse otsa. 50 cm pikkusest soolest saab umbes viiest vorstist koosneva rodu. Samamoodi topitakse ja seotakse kõik vorstid.

13. Nüüd pane vorstid suure potiga keema. Keeda umbes 20 minutit. Keetmisel paisuvad vorstid ilusaks ümaraks. Vorstid on valmis, kui tikuga torgatud august immitsev vedelik ei ole enam verine.