Olgu kohe alustuseks öeldud, et kindlasti ei saa tähelepanuta jätta samal platool valmivaid Toro, Cigalesi ja Bierzo veine ning Ruedat. Viimane on oma aromaatse Verdejost valmistatud valge sordiga Castilla y Leónis kõigi oma karmikoelisemate vendade kõrval justkui ingel kesapõllul. Piirkonna suurimaks tuiksooneks on Duero jõgi, mis Portugali jõudnult saab nimeks Douro. Kliima on piirkonnas kontinentaalselt karm: talvel külm, nii et temperatuur võib langeda isegi 0 °C, ja suvel kuum, üle 40 kraadi. Castilla y Leóni kõige toekamad veinistaarid on punased, mida tehakse enamasti Tempranillo viinamarjasordist ja mida iga alapiirkond nimetab oma nimega. Nii näiteks on Toros marjasordil nimeks Tinta del Toro, Cigalesis aga kannab Tempranillo Tinta del Paisi nime.
Aga Ribera del Duero on kahtlemata kogu Castilla y Leóni säravaim staar. Umbes 100 km Madridist põhja pool asuv piirkond on veinimaailmas tuntud oma struktuursete punaveinide poolest. Piirkond on vastukaaluks gigantsele Rioja 50 000 hektarile suhteliselt väike, laiudes vaid 13 500 hektaril viinamarjapõldudel kriidistellubjastel Duero jõe ääres kõrguvatel mäenõlvadel.
Viinamarju on seal kasvatatud juba tuhandeid aastaid, aga veinivalmistamisele hakkasid teadlikumalt rõhku panema Burgundiast pärit benediktiini mungad, kes siia aladele end 12. sajandi aegu sisse sättisid. Ribera del Duero sai DO-kvaliteetveini tunnuse aastal 1982 ja siis oli piirkonnas kümmekond veinikoda. Ja piisas vaid sellest, kui Ameerika veinijumal Robert Parker ülistas Alejandro Fernándeze valmistatud Pesquera veini kui Hispaania Petrusi, ning piirkonda hakkas 1990. aastatel investeeringuid voolama.
Alates 2008. aastast on Ribera del Duerole kolmanda piirkonnana Hispaanias omistatud kõrgeim DOC-kvaliteetveini aste Rioja ja Priorati kõrval. Veini valmistavate bodega’de arv küünib tänapäeval juba 230-ni.
Superhispaanlased tulekul
Ribera del Duero punased veinid on täidlased, tihedalt liköörsed ja pika arengupotentsiaaliga. Seal valmivad ühed Hispaania ihaldusväärsemad, maailmas kultusveinide staatuse omandanud ikoonveinid: Vega Sicilia, Domino de Pingus ja Pesquera, mis paraku oma kõrge hinna poolest jäävad paljudele veinisõpradele kättesaamatuks.
Nagu öeldud, on peamiseks marjasordiks Tempranillo, mida Ribera del Dueros nimetatakse Tinto Finoks. Lisaks kasvatatakse veidi Garnachat ning vähesel määral tehakse ka valget veini Albillo marjasordist. Viimasel ajal eksperimenteeritakse palju Cabernet Sauvignoni, Merlot’, Syrah’ ning isegi Tannati ja Malbeciga, mida segatakse Tempranilloga ning laagerdatakse uutes tammevaatides. Nii valmivad täidlased, kindlalt moodsad, aga paraku Uue Maailma iseloomuga veinid, millel on kõrgem hind, aga puudub Ribera del Duerole omane elegantne siidine-suitsune iseloom. Ka ei häiri veinimõisaid see, et veinietiketile märgitakse lugupeetud DOCkvaliteetastme asemel lihtsalt vino de la tierra ehk maakonnavein. Võib-olla aga veinimeistrid just seda tahavadki, sest on ju veinimaailmas kõrgelt hinnatud Itaaliast pärit Toscana piirkonna IGT-märgistust kandvad veinid supertoscanalased. Niisiis on võib-olla tulevikus Ribera del Duerost meil oodata “superriberalasi” või “superduerolasi”.
Kui Ribera del Dueros käib vilgas saagikoristus, siis meie laiuskraadil muutuvad päevad aina lühemaks ja ilmad külmemaks ning veinisõbrad hakkavad eelistama kargetele valgetele veinidele veidi rammusamaid punaveini maitseid. Ja need soojendavad hämaraid ja jahedaid talveõhtuid. Veetkem siis aega klaasikese Ribera del Duero punaveini seltsis, mis viib meie mõtted ja meeled päikeseliselt sooja Hispaaniasse.
Veini ostes arvesta Hispaania kvaliteediastmetega
tinto joven – noor vein;
crianza – kahe aasta vanune vein, millest vähemalt kuus kuud on vein veetnud tammevaadis;
reserva – kolm aastat küpsenud vein, sellest minimaalselt 12 kuud tammevaadis;
gran reserva – vähemalt 5 aastat vana vein ja sellest kaks aastat on vein küpsenud tammevaadis.
Kommentaarid (0)